Reformatsiooni vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid

11/2016
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Eesti Rahvusraamatukogus toimus 25. ja 26. oktoobril Usuteaduse Instituudi 70. aastapäeva kongress „Reformatsioon 500 – vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid”.

Tervituskõned pidasid peapiiskop Urmas Viilma, UI rektor Ove Sander ja EKNi esindaja metropoliit Stefanos.
Kongressil avati luterliku reformatsiooni tähendust, eriti aga selle mõju Eestile. Kokku peeti 11 ettekannet, lisandusid diskussioonid. Arutleti ka selle üle, kuidas võiks reformatsiooni pärand inspireerida tänast ja homset Eestit.

Avaettekandes „UI teoloogilise hariduse järjepidevuse kandjana Eestis” rõhutas dr Randar Tasmuth, et Jumala armu poolt vabastatud kristlastel on kohustus sellest armust kõnelda.

Pekka A. Kärkkäinen Helsingi Ülikoolist tõi esile Lutheri arusaamade arengu tema elus. Reformatsiooni algaegade keskseks teemaks oli õigeksmõistmisõpetus. Tavaliselt kirjeldatakse seda lööklausetega, mis sisaldavad sõna „sola” (üksnes). Õigeks mõistetakse üksnes usust, üksnes armust ja üksnes Kristuse läbi. Reformatoorse teoloogia piibellikkusest rääkides öeldakse „üksnes Pühakiri”, s.t et õigeksmõistev usk vaatab üksnes Piiblis ilmutatud evangeeliumile. Selline usk tekib vaid siis, kui evangeelium jõuab patuse inimeseni. Seda võiks sõnastada „üksnes Sõna kaudu”. Jumala Sõna ei tähenda siin mitte ainult räägitud sõnu, sama olulised on ristimise ja õhtusöömaaja sakramendid, mis on Lutheri jaoks Sõna nähtaval kujul. Oma hilisemas teoloogias sõnastas Luther: „Püha Vaim tuleb inimesesse üksnes materiaalsete abivahendite kaudu, milleks on Sõna ja sakramendid.“
Värvika ettekande „Usupuhastuse mõju hariduse mõistmisele ja arenemisele Eestis” pidas mag Marju Lepajõe Tartu Ülikooli usuteaduskonnast. Dr Kristiina Ross Eesti Keele Instituudist rääkis meie kirjakeele arengust. Ta kinnitas, et eesti kirjakeel sündis tänu kirikule, kes soovist tõlkida Piiblit.

Lõpuks veel mõned killud:
Usupuhastus ei tähenda, et inimene puhastab usku, vaid usk puhastab inimest.
Lutheri sooviks polnud mitte riigi-, vaid rahvakirik.
Luhter rõhutas usu- ja südametunnistusevabadust.
Mõttele „üksnes Pühakiri“ lisandusid Lutheri Väike Katekismus ja Luterlikud Usutunnistuskirjad.