Imperatiivide paavst Franciscus

07-08/2018 19 franciscus
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli kogudus

Septembri keskel külastab 266. Rooma Katoliku Kiriku paavst Franciscus Leedut, Lätit ja Eestit. Need visiidid on ajastatud meie riikide 100. aastapäevale. Esimene paavst, kes külastas Balti riike, oli Johannes-Paulus II, kes viibis Tallinnas 10. septembril 1993. Kindlasti on sellised visiidid olulise tähtsusega kohalikule katoliiklikule kogukonnale (u 6000) ja ka Eesti kristlaskonnale.

Mis on kahe visiidi vahelisel ajal muutunud? Suurim muutus usulises plaanis on, et Eesti ei ole statistiliselt enam luterlik, vaid õigeusklik maa. 2011. aasta rahvaloenduse järgi oli õigeusklikke 16% ja luterlasi 10%. Üleüldine ilmalikustumine on süvenenud, kristlus on veelgi enam surutud ühiskonna ääremaale ja ühiskond poliitiliselt palju polariseerunum kui 90ndate alguses.

Varem mindi Rooma paavstlikku õnnistust saama, nüüd saadakse sealt kaasa ka koduülesanne: „Palvetage minu eest!“

Ka Vatikanis on palju muutunud. Viis aastat tagasi ütles paavstiks valitud Buenos Airese kardinal Jorge Mario Bergoglio uskumatud sõnad: „Kirik peab end liialt tähtsaks.“ Hiljem on ta rääkinud „teoloogilisest nartsissismist“. Kiriku ainus mõte olevat evangelisatsioon. Kirik peaks Jeesust Kristust kuulutama ja selleks välja minema. Vale olevat selline kirik, mis elab vaid selleks, et üksteisele viirukit suitsutada. Ilmselt paavsti valijatele selline radikaalselt enesekriitiline sõnum meeldis.

Oma kolme paavstliku läkitusega „Evangelii Gaudium“ (2013), „Laudato Si“ (2015) ja „Amoris Laetitia“ (2016) kutsus ta esile palju arutelusid, kiitust ja vastuseisu. Mõned soovivad suuremaid reforme, teised kardavad, et kirik on jõudnud kuristiku äärele.
Kogu oma senise ametiaja jooksul on Franciscus vihjanud sellele, et kirik kui institutsioon pole kõige tähtsam. Seda on näha ka tema esinemistes. Ta toetub vähem ametile ja rohkem isiklikule karismale. Ta on rohkem hingekarjane kui paavst. Ta annab nõu, kuidas palvetada, paastuda, mida teha patuga ja väsinud südamega. Ta on imperatiivide paavst. Ta muudab kirikut selle läbi, et on muutnud kiriklikke prioriteete. Varem mindi Rooma paavstlikku õnnistust saama, nüüd saadakse sealt kaasa ka koduülesanne: „Palvetage minu eest!“
See, mis tema juures irriteerib, on huvi puudus struktuuride suhtes. Franciscusel ja tema eelkäijal Benedictus XVI-l on üks sarnasus: nad ei valitse valitsusaparaati, nad isegi eiravad seda. Tagajärjeks on mitmed Vatikaniga seotud personali ja finantse puudutavad skandaalid. Kiriklike juristide ebakarismaatiliseks pidamisest ei piisa. Üksnes antiinstitutsionaalse afektiga on kirikut raske juhtida.

Franciscusel on veel teinegi moto: „Tegelikkus on tähtsam kui idee.“. Seda kinnitas tema ametiaja esimene reis Lampedusa pagulaslaagrisse. Vatikani raadio ütles selle kohta: „See on entsüklika kahel jalal.“ Samal lainel toimusid ka perekonda puudutavad sinodid (2014, 2015). Räägiti palju uuest dialoogikultuurist, kuid lõppdokumentides siiski mingeid olulisi muudatusi kiriku õpetuses perekonna kohta ei tehtud. Sama tõsised on olnud tsölibaadi ja naiste kirikus rakendamise küsimused. 2014. aastal määras paavst rahvusvahelisse teoloogiakomisjoni kahe naise asemel viis. Samas kinnitas ta, et naiste preestriks pühitsemine pole mõeldav. Maarja Magdaleena nimetamine koos apostlitega („Apostola Apostolorum“) avanuks naistele siiski nagu mingi lootuskiire tuleviku arengute suhtes.
Oikumeenilises valdkonnas oli oluliseks sammuks 31. oktoobril 2016. aastal Luterliku Maailmaliidu külastamine Lundis seoses reformatsiooni 500. aastapäevaga.

Need signaalid kõnelevad sellest, et Katoliku Kirik seisab otsustavate arengute ees. Oodatakse suuri muutusi. Nii nagu räägitakse 4. sajandist, alates konstantiinlikust pöördest, mis hiljem viis kristluse muutumiseni riigikirikuks, nii nimetatakse võib-olla tulevikus praegust aega frantsiskaanlikuks pöördeks. Ees seisab pikk tee, mille käigus seistakse suurte väljakutsete ja raskete arengute ees.

Paavst on vanim Global Player. Tal ei ole armeed ja majanduslikku võimu, kuid ta on siiski „pehme jõud“. Esialgu on rohkem ootusi kui tegelikkust, rohkem rahutust kui lahendusi. On selge, et see, kes tahab muutlikus maailmas midagi säilitada, peab muutuma. Kuid kui palju ja milles? Küllap jäävad need küsimused nii Euroopa kui Eesti usuelu maastikku saatma ka pärast septembrikuist visiiti. Mida võime aga kindlasti öelda: „Õnnis on see, kes tuleb Issanda nimel!”