Evangelisatsioon oikumeeniliselt

3/2009 Ingmar Kurg, Kalju kogudus

Seoses mastaapse Lootuse festivaliga saabuval kevadel on õige aeg arutada evangelisatsiooni teoloogiliste küsimuste üle. Viimaste aastate oikumeeniline kliima Eestis on sedavõrd soodus, et võetakse ette teemasid, mis puudutavad kirikute kontakte mitte ainult formaalselt, vaid ka ühiste vaimulike ja teoloogiliste väärtuste pinnal.

Üks evangeelium

Evangeeliumi kuulutamine saabki olla vaid oikumeeniline, kuna on olemas vaid üks evangeelium. See tõdemine on nüüdisaja kristlikele kirikutele justkui uus avastus. Veel sajand ja kaks tagasi evangeliseerisid kristlased sageli üksteise vastu, eriti kui mõelda ärkamisliikumiste ajaloole Euroopas ja Eestiski. Tol ajal maad võtnud ilmalikustumine ja rahva eemaldumine ajaloolisest kirikust pakkus evangelikaalsetele vabakogudustele võimaluse inimesi tagasi võita usu juurde, aga ühtlasi võita neid omaenda kogudusse. Nüüd on ajad teised ja seda peamiselt kahel põhjusel.

Esiteks, Euroopa ilmalikustumine on arenenud nii kaugele, et enam ei ole neid, keda „äratada" ega kellele öelda: „Tule koju, tule koju, ärakadunud poeg!" Sest kaasaja inimesel pole kunagi olnudki vaimulikku kodu, kuhu tagasi pöörduda. Kõik kirikud Euroopas – olgu rahva- või vabakirikud – on tänapäeval võrdses seisus, kus inimestele tuleb esmalt õpetada evangeeliumi tõde ja Jumala tahet ning alles siis saab neid kutsuda sellest osa saama.

Teiseks, kristlased võlgnevad maailmale niisugust evangeeliumi, mida suudetakse öelda ühtemoodi ja üheskoos. Evangeelium Jeesusest Kristusest on üks ja ainus, nagu õpetab Pühakiri. See on Jeesuse tahe, et jüngrid seda evangeeliumit kuulutades „oleksid üks, ... et maailm usuks" (Jh 17:21). Euroopa kirikud on võtnud endale kohustuse, mis on kirjas Charta oecumenica's ja on alla kirjutatud aastal 2001: „Euroopa kirikute kõige tähtsam ülesanne on ühine evangeeliumi kuulutamine kõikide päästmiseks nii sõna kui teoga /.../ On oluline, et kogu Jumala rahvas üheskoos vahendaks avalikult evangeeliumi." (Loe selle kohta raamatust Documenta oecumenica: kirik, ühiskond, misjon, 2006.)

Igaüks mõistab, et evangeeliumi ühine kuulutamine on raske (peaaegu mission impossible). Eri kirikutel on erinevad spiritualiteedid, teoloogiad, traditsioonid ning meetodid ja nii jääb see ka edaspidi. Vastus on selles, et need erinevused on evangelisatsiooni rikkuseks, juhul kui maailm näeb erinevuste taga kristlaste ühtsust Kristuses; ent vastupidi osutuksid need erinevused evangeeliumit kahjustavaks, juhul kui üks kirik hakkaks „oma tõde" kuulutama iseenda tarbeks. Parim, mida kirikutel on maailmale anda, on „ühtsus erinevustes", nagu usub oikumeeniline liikumise.

Avastused

Veebruaris 2008 toimus kohtumine, kus esitleti erinevaid evangelisatsiooni meetodeid Eestis:: Risttee (Peep Saar), kohvikumisjon (Miguel Zayas), katoliiklikud neokatehumenaalid, nelipühilaste Vabadus: Noorte Liikumine jt. Veebruaris 2009 toimus konsultatsioonide teine voor. Esitati erinevaid nägemusi evangelisatsioonist: evangelikaalne (Mika Tuovinen), luterlik (Mika Tuovinen), sotsiaalne (Alari Allikas), karismaatiline (Mart Metsala), ortodoksne (preester Mattias), oikumeeniline (Ingmar Kurg).

Ettekannete ja arutelude käigus selgusid kolm tõsiasja. Esiteks, pole kahtlust, et kõik kristlikud kirikud kuulutavad ühte ja sama evangeeliumit päästmisest Kristuses. Teiseks, hea tahtmise juures suudetaks üksteisest aru saada ning üksteise tööd tunnustada, kuigi teoloogilised rõhuasetused on erinevad. Kolmandaks, me võime üksteist täiendada, sest evangeeliumi kogu rikkust ei ole suutnud rakendada ükski kirik ükshaaval.

Vastastikune täiendamine ei oma tähtsust sellepärast, nagu oleks kellegi kiriku evangeelne sõnum küündimatu või poolik. Ei, evangeelium ei ole niikuinii ühegi kiriku, vaid Kristuse oma, ning evangeeliumi vabastav ja uuendav vägi toimib mitte meie kaudu, vaid Jumala tahtel. Kuid vastastikune täiendamine tähendab õppimist, kuidas nüüdisaja pluralistlikus ühiskonnas esitada kogu evangeeliumi rikkust „päästmiseks igaühele" (Rm 1:16).

Mida on meil üksteiselt õppida? Evangelikaalne individualism, mida ärkamisaja järgsed vabakogudused harjumuspäraselt nimetavad „isiklikuks päästmiseks", on jäänud kitsaks õpetuses Jumala riigist. Seevastu sotsiaalne kui ka kiriklik arusaam evangelisatsioonist näeb usukogukonna kui Kristuse ihu asendamatut rolli inimeste teel päästmisele. Lääne teoloogilise traditsiooni rõhuasetus Jeesuse Kristuse surmale kui pattude lunastusele on vaid tagasivaatav ja juriidiline päästmise mõistmine; ida kristlus seevastu asetab rõhu Kristuse ülestõusmise väele, millega võidetakse surm ning antakse inimesele seesmine vabadus muutumiseks Jumala-sarnasuse poole. Ka karismaatiline arusaam kinnitab, et evangeelium on mitte ainult informatsioon Jumala tegudest, vaid Jumala reaalne ja väeline tegu just siin ja nüüd. Niisugused on need esmased avastused toimunud konsultatsioonidelt.