7-8/2009 Joosep Tammo, Eesti Kirikute Nõukogu asepresident
Kevadel möödus 20 aastat Eesti Kirikute Nõukogu sünnist. 18. juunil kogunesid liikmeskirikute esindajad ja Eesti Kirikute Nõukogu sõbrad Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Tallinna koguduse keskusesse, et tähistada seda sündmust ajalookonverentsiga.
Konverentsi kroonis Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja Eesti Kirikute Nõukogu ühise projektina ilmunud mahuka koguteose "Eesti oikumeenia lugu" esitlemine. Tõdeti, et Eestis kujunes Kirikute Nõukogu välja praktilisest vajadusest esindada liikmeskirikute huve ühiselt ühiskonnas ja riigi ees. Põhikrja punkt 1.2 ütleb, et "EKN-i tegevuse eesmärk on ühendada kristlikke kirikuid ja koguduste liite koostööks Eesti ühiskonna vaimseks arenguks kristlike põhimõtete alusel." Koostöö aastad on olnud viljakad. Tulemuseks on ühine töö meedias, kaitseväe-, vangla-, politsei- ning kaplaniteenistuses, religiooniõpetuse kujundamisel, noorsootöös ja eluväärtuste kaitsel.
EKN-i tegevuse eesmärk on ühendada kristlikke kirikuid ja koguduste liite koostööks Eesti ühiskonna vaimseks arenguks kristlike põhimõtete alusel
Selleks, et väljendada peale praktilise koostöö ka kirikute sisulisi püüdlusi, koguneti õhtul Rootsi Mihkli kirikusse ühisele tänujumalateenistusele. Eesti Kirikute Nõukogu tegevuse keskmes on olnud Jeesuse Kristuse isik. Seda sümboliseerisid ka tänujumalateenistuse lõpul suurest Kristuse küünlast süüdatud liikmeskirikute küünlad. See väljendas kirikute igatsust, et Kristuse ülempreesterlik palve "et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud" (Jh 17:21) võiks täituda. Praktilise koostöö lähtekohaks on olnud püüd hoida kinni Kristusest, mõistes samas oma vendade ja õdede, meile kohati harjumatut, kuid ometi siirast armastust Kristuse vastu.
Kuid Eesti Kirikute Nõukogu tuleks vaadelda osana ülemaailmsest oikumeenilisest liikumisest. Oikumeeniline liikumine kujunes välja vastukaaluks kristluse üha kasvavale killustatusele. Oikumeeniline liikumine on alati näinud ühe olulise eesmärgina oma tegevuses kristliku ühtsuse taastamist. Selleks, et vältida ühtsuse interpreteerimist ühetaolisusena, on ikka ja jälle rõhutatud, et ollakse mitmel viisil "teel". Kuid ühiselt teelolijates on ikka ja jälle kerkinud ka kahtlus, et suurenev koostöö viib lõpuaegse "maailmakiriku" sünnini, mis kujuneb Kristusele ustavate tagakiusamise instrumendiks. Seda ohtu tajudes deklareeriti juba 1950. a Kirikute Maailmanõukogu Toronto selgituses, et Kirikute Maailmanõukogu ei taha ja ei tohi olla "superkirik".
Kas selline oht võiks varitseda ka Eesti Kirikute Nõukogu? Mis mõttes ja kas üldse on võimalik seostada Eesti Kirikute Nõukogu ja "Kristuse ihu" mõistet. Uue Testamendi eklesioloogiat iseloomustab hämmastav mõisteline mitmekesisus. Põhjuseks on ilmselt Kristuse kiriku kui ülestõusmises ja nelipühis sündinud nähtuse ainulaadne uudsus. Mõiste "Kristuse ihu" (1Kr 12; Rm 12; Ef 5:23,30; Kl 1:18,24) on esimese astme kirjeldus mõistele "Jeesuse kogudus". Sellele järgnevad sellised mõisted nagu "viinapuu ja oksad, karjane ja kari, vundament ja ehitus, nurgakivi ja ehitus, peigmees ja pruut" jne. Kõik need mõisted ütlevad, et ilma Jeesuse Kristuseta pole kogudus mitte midagi. Üks vanimaid kiriku tähistusi on "tee" (Ap 9:2; 19:9,23; 24:14,22 vrdl 16:7; 18:25), see kirjeldab nende hulka, kes on järgnenud Jeesuse kutsele (Mk 1:15,17). Kirik on niisiis Jeesuse järgijaskond, keda seob tema õpetuslik autoriteet (Mt 28:19 jne). Kaksteist apostlit on selles mõttes kiriku mudel. Just seda võrdlust kasutas paavst Johannes Paulus II 1993. a sügisel Eestit külastades.
Kuidas näevad seda probleemi erinevad kristlikud traditsioonid?
Lääne kristlusele omases kõrgskolastilises teoloogias kujunes välja tihe side kristoloogia ja sakramentide õpetuse vahel. Kui kirikuisad kirjeldasid kirikut "Kristuse tõelise ihuna" ja eucharistiat (armulauda) "Kristuse müstilise ihuna", siis koos tomistlikust filosoofiast kantud reaalpresentsi õpetusega hakati ka kirikut ennast eucahristia eeskujul pidama Kristuse tõelisest ihust osalemisena. Siit lähtuvalt vastati ka põhiküsimusele: Kes kuulub Kristuse müstilisse ihusse? – Need, kes osalevad sakramentaalselt vahendatud Jumala armus.
Õigeusu kirik toonitab selles pildis kiriku kristoloogilist dimensiooni. Kirik on eelkõige organism, mitte organisatsioon. Kristuse kõrval ei saa olla teist pead. Selle pildiga rõhutatakse kõigi liikmete olemuslikku võrdsust.
Luterlikus õpetuses vaadeldakse kirikut "Jumala Sõna loominguna" (creatura verbi). Ristimine ja armulaud on Jumala Sõna sakramentaalsed märgid. Kirik kui Kristuse ihu ei ole siin nii kesksel kohal kui Rooma Katoliku Kirikus.
Vabakiriklik arusaam kogudusest toonitab kõigi liikmete elavat usku ja nende püüet Jeesust järgides pühalt elada. Organisatsioonilised tunnused on tõrjutud tahaplaanile. Kogudus kui Kristuse ihu on eelkõige erinevate vaimuandide väljendus (1Kr 12).
Kui neist ajalooliselt väljakujunenud põhijoonte vaatlusest teha süstemaatilis-teoloogiline kokkuvõte, siis peame ütlema, et kaks uuetestamentlikku pilti kirikust on alati olulised: Esiteks on kirik Kristuse ihu. Seejuures on rõhuasetus Kristusel ja liikmete omavahelisel koostööl. Teiseks on kirik rändav Jumala rahvas, kes on teel tulevasse Jumala riiki.
Pilt rändavast Jumala rahvast on oikumeenias rohkem kasutust leidnud. Selles rõhutatakse teeloleva Jumala rahva mitmekesisust. Kristuse ihu pildi kasutamine on olnud selle seose tõttu skolastilise teoloogia ja sakramentide õpetusega raskendatud.
Lahkmeel kristlaste hulgas ei ole ületatav ainult teadmiste ja tarkuse, vaid eelkõige patukahetsuse ja Jumala armu kaudu.
Selleks et vältida "superkirikuks" muutumise ohtu, peame tõe huvides Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutena alati tunnistama, et esindame erinevate liikmetena vaid murtud ja haavatud Kristuse ihu. Lahkmeel kristlaste hulgas ei ole ületatav ainult teadmiste ja tarkuse, vaid eelkõige patukahetsuse ja Jumala armu kaudu. Meie tänased erisused ja lahutatus tunnistab teeloleku raskusest. Me oleme vaid sedavõrd Kristuse ihu, kuivõrd meie ühine tegevus on juhitud Kristusest ja suunatud Kristusele. Teda kord palgest palgesse nähes mõistame ühise teekonna õnnistuste tähendust. Iga katse seda eesmärki inimlikult saavutada lõpeb Paabeli torni ehitamisega. Küll aga võime end erinevate uskkondade esindajatena usaldada Issanda armu ja juhtimise alla ning tunnistada, et Jumalal on olnud hea meel lasta kogu täius elada üksnes Temas. Jeesuse Kristuse Vaimus ühist teed jätkates ei oma tähtsust mitte käidud tee pikkus, vaid selle väärtus.
Kinnitagu seda tõdemust apostel Pauluse poolt Kolossa kirjas tsiteeritud "Kristushümni" (Kl 1:15-20) sõnad: „Tema on nähtamatu Jumala kuju, kogu loodu esmasündinu, sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu, olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad – kõik on loodud tema läbi ja tema poole. Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos temas ja ta on oma ihu, koguduse pea. Tema on algus, esmasündinu surnuist, et ta kõiges saaks esimeseks. Sest Jumalal on olnud hea meel lasta kogu täiusel temas elada ja lepitada tema läbi enesega kõik, niihästi maapealsed kui taevalised, tehes rahu tema ristivere läbi."
