09/2011 Dr.phil. William Yoder
Kahel maailma kristlaskonnale olulisel lahutusel oli 13. augustil 50. sünnipäev – Berliini müüri ehitamine ja Evangeelsete Kristlaste Üleliidulise Nõukogu lõhenemine.
Tekkinud baptistlikku põrandaalust kogudust („initsiativnikud"), kirjeldatakse kui vaimulikult tugevat ja radikaalselt reformatoorset liikumist. Keegi ei oodanud, et üks antikiriklik direktiiv vallandab kohaliku koguduse tasandil niivõrd massiivse vastuhaku. Ei osatud mõelda, et lihtsad, ilma hariduse ja kogemusteta pastorid kaugetelt ääremaadelt suudavad rajada vastupanuliikumise, mis hõlmab peagi kogu riiki. Neid on võrreldud kristlike esiisadega, kes, „Jeesus on Issand" huultel, läksid surma. Nad olid aga ka lahti-Moskvast-liikumise väljendus, mis elab Venemaa avarustes tänini.
Initsiatiivliikumine võitles ägedalt teiste baptistidega. Kuid juba kaks aastat pärast rindejoone teket hakkasid nende oma read mõranema. Vastsele opositsioonile tekkis omakorda opositsioon ja paljudes vene linnades kujundavad tänagi protestantlikku pilti autonoomsed grupid.
1965. aastast kuni surmani juhtis Venemaa põrandaalust kogudust Gennadi Krjutškov (1926-2007).
Oma ülemaailmseks liikmeskonnaks nimetab tänane „Rahvusvaheline Evangeelsete Kristlaste Baptistide Nõukogu" (IUECB) 78015 ning massiivse väljarännu järel on neid Venemaal ca 20000. Algaastail oli neid 155000.
Lahutusega kaasnenud valu ja hind oli suur. Mitmetel andmetel mõisteti alates 1961. aastast 1500 baptistile (s.h ka registreeritud ja mitteregistreeritud nelipühilased ning mennoniidid) 5000 aastat vanglakaristusi. Seega keskmiselt 3,33 aastat; vanglais hukkus 30 usutunnistajat.
„Initsiativnikud" kujutavad endast võimsat tunnistust inimvaimu vastupanuvõimest määratule ülemvõimule. Kuid sõdadel – ka ususõdadel – on veel kõrvalkahjud. Patriarh Krjutškov oli 1970-90 nõukogude võimude eest põranda all, aga ükski tema üheksast lapsest pole kristlane.
Antisemitist Aleksander Prohhanov on ilmselt Venemaa tuntuim paremäärmuslik publitsist ja rahvuslane. "Wikipedia" teatab, et 1999 oli ta üks USA-natsiliikumise aktivisti Donald Duke´i Venemaale kutsujaid. Ta on vene baptistide ja evangeelsete kristlaste juhi Ivan Prohhanovi lapselaps. Siiski ei saa Aleksandri veendumustes süüdistada vanaisa, kes suri kolm aastat enne tema sündi. See näide aga kinnitab, et „kord ja igaveseks baptist" ei vasta ka nõukogude ega vene tegelikkusele. Samas omavad paljud tänase Venemaa õpetlased ja poliitikud baptistlikke juuri.
Sügav lõhe aastast 1961 muutis vanad sõbrad ja sugulased „leppimatuteks vaenlasteks". Äkitselt leidsid abielupaarid endid vastaslaagritest; lapsed ei teadnud, kumma vanemaga kirikusse minna. Kodus nägid lapsed vanemate tüli, sirgudes läksid nad pettunult maailma. Paljud sellised perekonnad purunesid.
Tänane seis
IUECB liikmed, kes elavad valdavalt Saksamaal ja USA-s, näivad kuuuluvat ajas tardunud liikumisse. Agressiivse nõukogude vastase loojumine on nihutanud neid avalikkusest tagahoovi.
Sarnaselt oma kaugetele sugulastele, vene vanausulistele, kes aastal 1666 enamuskirikust eraldusid, seisavad nemadki vana korra eest, mis tänapäeva sekulaarset ühiskonda ei puuduta. Perekondlik järjepidevus suudab liikumist siiski elus hoida. Põhja-Ameerika mittevene misjoniorganisatsioonid, kes viimased kaks aastakümmet on Venemaal tegutsenud, on loobunud nendega koostööst.
Nende usuliikumise tuuma juurde kuulub vastupanu ülemustele. Siin leppimishoiaku võtmine paneks nende usuhoone kõikuma. Nad on kindlustanud oma juhtimisstrukruuri ja peaaegu kanoonilisi traditsioone oma kangelaste galerii ja märtrite ikonostaasiga. Kogu tervik on ümbritsetud kaitsva raudse eesriidega. Liikumises puudub sisemine dialoog, ei nähta oma veendumuste tänaseid ohte – see on ummiktee. Usuvabadust pole nad pakkunud väljasseisjatele. „On ajaloo iroonia, et väga harva väljub samast allikast reformatoorne impulss kaks korda."
Traagika
Isegi parimad kavatsused võivad viia kurbade tulemusteni. Initsiativnikud uskusid oma armastusse Kristuse ja tema sõna suhtes – kuid teised kogesid nagu juhiks nende tegusid viha. Nende püüdu puhta usu ja meelekindluse järele tõlgendati väljastpoolt kui teiste seisukohtade põlgamist.
Väljarännanute kogudused Saksamaal on hajutatud üle kogu maa. Ka nende väikseimad koguduslikud ühendused annavad aru vaid iseendale. Laiapõhjaline koostöö näib võimatu. Nad võivad oma veendumuste eest sirgelt seista, kuid palju vähem suudavad nad teistimõtlejatega rahulikult koos elada. Nad patustavad teisti kui lääne inimesed, sest neil on täiesti teistsugune sotsialiseerumine.
Külma sõja aastatel kirjeldas lääs neid kui vaimulikke hiiglasi – vähemalt selle ajani, kui nad hakkasid läände rändama. Sellest peale on nad näidanud, et ka nemad on vaid surelikud inimesed maa peal. See on müüt, et tagakius kasvatab automaatselt usklike vooruslikkust. Võib-olla oli see hirmuga segatud uhkus, mis nende tunnistuse summutas. Sajand tagasi oli Norras üks maadeavastaja, kes ei suutnud kelkimisest loobuda. Ta eelistas pigem õhupallisõitja arktika kindlasse külmasurma hõljuda. Tuleb ette, et mõned grupid pole piisavalt malbed, et oma elu päästa. Võib-olla tõi uhkus ka initsiativnikute allakäigu. (Õp 16:18)
Müürid ja lahutused on inimloomuses, vaid andestamine saab pöörata uue lehekülje. Kirikulõhe, mis tekkis riikliku surve ja sisemiste pattude tõttu, purustas muna. Nimetada patustajateks vaid teisi, teatud gruppe, kohti ja aegu, viib ummikusse.
.
