Vaimuliku hariduse tulevikust

11/2014
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Aeg-ajalt on hea peatuda, vaadata tehtule ja pidada tulevikuplaane. Selliselt on kirja saanud meie Liidu arengukavad ja allüksuste tegevusplaanid. On mõistetav, et meil on seejuures erinevaid arusaamasid, mida on vaja kuidagi ühte suunda juhtida.

EKB Liidus on päevakorral vaimuliku hariduse uue kontseptsiooni väljatöötamine ja selle kohaselt vaimuliku õppetegevuse ümberkujundamine. Need mõtted ei ole uued. Liidu aastakonverentsil kinnitatud arengukavas aastateks 2010–2018 on öeldud, et seminarist kujuneb koolitus- ja arenduskeskus. Seatud eesmärkide täitmiseks on vaja neid ikka ja jälle täpsustada ja konkreetsema sisuga täita, mis tähendab selleteemalist jätkuvat arutelu, sealhulgas valitavate arengute maksumuse, lootuste ja kaasnevate ohtude esile toomist.

Praegu on käsil Liidu hariduskeskuse moodustamine. Kuid milliseks peaks see kujunema, selles puudub veel täis selgus. Seda näitab nt vanematekogus sellekohasel hääletusel vastu võetud otsuse kolm sisult erinevat sõnastust.

Meie seminari õppejõudude poolt võib tajuda õigustatud skeptilisust tundliku haridusvaldkonna sagedase ümbertegemise suhtes. Näiteks TÜ usuteaduskonna iseseisvuse kaotamise eel kukkus nende viimane vastuvõtt paarikümnelt neljale. Tänavukevadist Haridusministeeriumi poolset institutsionaalset üleminekuhindamist võttis seminar ja Liit täie tõsidusega ning tänu Jumalale, see läbiti.

Seminari vilistlased on tunnustanud oma koolist saadud terviklikku ja praktilist haridust, vahel aga kurtnud töös üksijäetuse tunnet, samas näiteks juhtimisalase hea koolituse pakkumine tundub vahel suuremgi kui praktikutel aega ja jõudu jagub.

Mõtteid neist aruteludest väljendavad ka alljärgnevad Meego Remmeli ja Tõnu Lehtsaare seisukohad.