Haraka Instituut Tõrvas

03/2017 14 t6rva harakas
Toivo Pilli, kirikuloolane

Ühel veebruari laupäeval kogunes Tõrva Misjonimajas kümmekond inimest, et arutada vabas õhkkonnas erinevaid teemasid. Need olid tõesti mitmekesised, alates tööstressist kuni „taeva” tähenduseni meie keelekasutuses, Michael Blume evolutsioonilise religiooniuuringu tulemustest kuni eetiliste küsimusteni geenitehnoloogias.

Igaüks võis jagada mõtteid, mis talle olulised või mida ta viimasel ajal on põhjalikumalt uurinud. Oli huumorit, uusi seoseid, avastamist ja arutelu.

Kuna olen kirikuloolane, siis ei saa ma võitu kiusatusest tutvustada ajalugu. Sellised kogunemised said alguse 70ndate teises pooles Pärnus, kandes nime Haraka Instituut. Kõlav ja pisut hämmingut tekitav nimi tuli sellest, et mõttekaaslased kogunesid Joosep ja Aime Tammo kodus Haraka tänaval. Joosepi andmetel kasutas ta ise ülalmainitud nimetust esimest korda ilmselt 1978. aastal.

Sügaval stagna-ajal polnud neil kogunemistel tugevat struktuuri ega organiseeritust. Kõik põhines isiklikel suhetel ja ühisel huvil tegelda asjadega, mis olid kas taunitud või mida püüti ateistlikus ühiskonnas piirata-kontrollida. Esmalt süvendati piibliteadmisi ja homileetilisi oskusi, peagi olid teemad filosoofilis-teoloogilisemad – siinkirjutaja mäletab näiteks huvi Hans Küngi kirjatööde vastu.

Usuliste-kultuuriliste huvidega noori mehi püüdis Tammo koondada juba varem, olles Pärnu Immaanueli koguduse noortejuht. „Esimesel korral oli meid kolm – Toivo Pilli, Urmas Saard ja mina,” kirjeldab ta septembris 1973. „See oli minu esimene katse noori [mehi] koondada.”

Ehkki Haraka Instituut pakkus vestluskeskkonda just noortele meestele, ei olnud uksed suletud ka tüdrukutele. Regulaarseteks osalejateks olid lisaks eelnimetatutele veel Karl Pajusalu, Heigo Ritsbek, Herbert Murd, Neeme Ellermaa, Heiki Reila ja Eduard Kakko.

Kui Pilli ja Pajusalu asusid õppima Tartusse, viisid nad idee endiga kaasa ja korraldasid ülikoolilinnaski „instituudi” kogunemisi – seal liitus aktiivselt Tõnu Lehtsaar. Instituut korraldas mõne talvelaagri Tahkurannas, samuti suvelaagri Holstres, kus Tähti Lehtsaar püüdis osalejatele koorilaulugi õpetada – ehkki see jäi, ilmselt koori tagasihoidliku häälematerjali tõttu, ühekordseks katseks.

Niinimetatud instituudi traditsioon on elanud üle erinevaid aegu. Usulise vabaduse saabudes oli kõigil tegemist küllaga ja esialgne protesti motiiv polnud enam nii mõjus. Kõige järjekindlamalt hoidis ideed elus Joosep Tammo, kes sageli oma sünnipäeval korraldas ettekannete ja vestlusega koosviibimisi. Ta oli ja on veendunud, et mitteformaalsed sõpruskonnad on uute mõtete ja tugevate sidemete loomisel olulised. Ühesõnaga – need on kultuurifenomen.
Arutleva sõpruskonna ehk Haraka Instituudi taaselustumine talve- ja suvekohtumiste näol viimasel aastakümnel aga kõneleb sellest, et „midagi selles on”! Kokku on saadud Tartu Kolgata koguduse ruumides, samuti Viljandi baptistikirikus ja Nuutsaku puhkekeskuses. Lisaks veel Orajõel, Mustvee lähistel ja Setumaal.

Tuleb vist tõdeda, et vorm võib olla sama, kuid tähendus muutub. Praegune vaba arutelu ring on vähem kantud valitsevatele struktuuridele ja ideoloogiatele vastu astumise vajadusest. Või siiski? Igatahes on esiplaanil vajadus jagada mõtteid keskkonnas, kus puudub surve otsekohe lõplikke hinnanguid anda.

Nii nagu Jumal eraldas taeva maast ja tekkis kahe pooluse vaheline ruum, ja nii nagu mõned asjad sünnivad taeva all, ja mitte ilmtingimata maa peal, nii peab ka mõte saama liikuda; ta peab kohtuma teistsuguse ja harjumatuga. See hoiab vaimu värske.