01/2014
Laura Herm, Tartu Pauluse kogudus
Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama tõdemusest, et Rakvere suurusega linnakese üks õnnistusi on siinse kirikute kogukonna ühtsuses. Alliansspalvenädal on üks põhjus vastastikku üksteise kirikuid külastada. Pärast eelmise aasta detsembri alguses peetud 6. kirikupäevi oli see nädal teretulnud võimalus taas kord üheskoos palvetada ja rõõmustada osadusest.
Läbi pastorite sõnavõttude ja koos peetud palvete kerkis esile kolm „teistsuguse vaimu" ilminguna võetavat omadust. Neist esimest kannab Kaalebite põlvkond, kes vaatab Jumala poolt antud tõotustele julgusega ja ei vannu alla „rohutirtsumeelsusele", ehitades siin ja praegu palve läbi sildu, millest üle uus põlvkond võiks tõotatud maale astuda. Julgust võib mõista mitmeti. Julgust erineda teistest ja nende arvamustest läheb aga eriliselt vaja kristlastest noortel, kellele läheb ju nii korda, mida arvavad neist eakaaslased. Sestap oligi noor teistsugust vaimu omav Kaalebite põlvkond sel nädalal erilisel viisil meie palvetes.
Kuid julgusel on vaja tuge, sest üksinda muutub see vaid niisama suurustamiseks. Sügavale minek Jumalaga on üks niisuguseid tugesid, mis annab
julgusele toitu. Läbi Hesekieli raamatu 47. peatüki mõtisklesime sellest, et kui templist vesi välja voolab, tähendab see ju seda, et voolamine toimub allapoole ja kui meie sügaval Vaimu hoovustes ujuda igatseme, siis võib see tähendada orgu minekut. Mägedele minna on võimas ja uhke, kuid orgu laskuda, Vaimu sügavuse järele, selleks on vaja teistsugust vaimu. Vaimu, mis on nõus mõõtma tuhande küünra haaval aega, pühendumust ja armastust, jõudmaks lähemale Jumalale. Ning kuigi tee sügavustesse võib olla pime, siis kauni Taize palvuse ühes laulus tõdesime, et janu Jeesuse järele on see, mis selles pimeduses valgust näitab.
Alliansspalvuse nädala viimasel kokkusaamisel aga rääkisime õnnest ja õnnelikkusest. On ju arusaam kristlastest sageli selline, et eks nende elu ole üks hädaorg, millest päästab vaid õndsaks saamine pärast surma. Ometi on Kristus tulnud, et meil oleks elu ja kõike ülirohkesti, ning õnnelikud saame olla tema ligiduses, nagu ütleb ka selle aasta juhtsalm „Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi!" (Ps 73:28). Selles vaimus on ka õpetaja Enn Kivinurme poolt tõlgitud ja rahvasuus Rakvere Psaltriks kutsutud psalmide raamatu esimestes sõnades tõdemus, et õnnelik on mees, „kellel on Issanda Seadmusest heameel". Õnnelikkus on ilmselt tõeline teistsuguse vaimu tunnus tänapäeva maailmas, kus depressioon on moehaigusest katkuks muutumas ja ravimifirmad uute ning paremate antidepressantide nimel pidevas võidujooksus.
Selline mõtete ring põimis siis end kokku peale alliansspalvenädalat Rakveres. Mis siis muud, kui soovida, et meil oleks sügavust, mille najal saada julgeks, et meil oleks julgust olla õnnelik ja et meil oleks rohkesti õnne jõudmaks sügavamale Issandas!
