Lepingu pidamise palveöö

11/2015
 04 mehed 2015
Toivo Perend, Tartu TELK kogudus

Lõuna-Eesti meeste palveöö toimus oktoobri viimastel päevadel Nuutsaku Õppe- ja Puhkekeskuses. See on mulle mälestusterohke koht. Neid, kes seal järves ristitud, on minu tutvuskonnas kümneid, ja kõiki meid valdab heldimus, kui taas sinnapoole suunduda.

Sel nädalavahetusel taotleti meeleuuendust ja armastuse tegude sagenemist enda ning oma venna elus.

Seekord oli teemaks ustavus. Vastavat sõna Piibli heebrea keelest saab tõlkida ka kui lepingu pidamist. Arvan, et enamik uuestisündinud kristlasi võiks tunnistada lepingu omapoolsetest murdmistest. Samas loodan, et me võime tunnistada ka meeleparandusest ja andekssaamisest. Psalme lugedes näeme, et Taavet ei hoia ennast tagasi, kiites Jumala ustavust nii heas kui raskustes (Ps 36:6; 40:11; 86:15). Ustavus on osa Vaimu viljast ühes armastuse, rõõmu, rahu, pika meelega, lahkuse, headuse, tasaduse ja enesevalitsusega (Gl 5:22–23). Palveöö pani ka proovile. Kes suudab valvata, kes jõuab veel keset ööd laulda natuke kõrgemas registris kui tõrrepõhi?

Mina sain kogeda võitlust sellega, kas ma tahan ja jõuan ära oodata Jumala kõnetuse selles palveajas. Lisaks ihulistele väljakutsetele õhtusel ajal olen avastanud mõneti mustrilise nähtuse ka vaimulikus plaanis. Kui kogunetakse palvele või mingisugusele sarnasele üritusele (olgu ülistusteenistus või pühapäevane jumalateenistus), siis võib olla üsna kindel, et ka hingevaenlane on kohal ega ole midagi maha maganud. See tähendab, et algab vaimulik võitlus. Tavaliselt väljendub see selles, et me ei suuda näiteks palve ajal keskenduda, peas on imelikud mõtted, niheled ja kiheled pingi peal.


Mina olen suur korvpallisõber. Kord olime koos väikese grupiga palves. Aga kuna pärast seda pidin minema sõbraga Tartu Ülikool/Rocki mängu vaatama, siis palve ajal käis mul peas hoopis võitlus korvpallidega. Korvpall iseenesest on ju kahjutu. Aga vaimulik võitlus oli see siiski, mis katsus läbi südame ja millele ma tookord alla jäin. Piibel ütleb, et kui olla ustav väheses, siis on võimalus olla määratud palju üle (Mt 25:21).

Mida palveööl tehti? Õhtul oli viis tundi palvet, ühist osadust vendadega, küsimustele palves ja arutelus vastuste otsimist, eestpalvet nii tagakiusatud kristlaste kui vaimulike töötegijate ja üksteise eest. Varahommik hakkas õnnistusi juurde lisama.

Üks kohalolijatest kõneles sellest, et ta arved ja maksud on makstud, kuid ta ei suuda leida aega oma pere jaoks. Teine tunnistas, et ta ei märganud olla oma pojaga isa-poja terves suhtes, kuna ei hinnanud õigeaegselt erinevate kasvatusmeetodite mõju lapse arengule. Sellistest isiklikest väljakutsetest rääkimine ja prioriteetide uuesti paikaseadmine kõnetasid mind.

Laulusõnad ütlevad: „et uuendatud saaks me osadus... ja et armastust võiks külvata me teod“. Sel nädalavahetusel taotleti meeleuuendust ja armastusetegude sagenemist enda ning oma venna elus. Jeesus võttis käsuseaduse kokku armastuseks Jumala ja ligimese vastu. Ustavus on kui teekond, millel on väljakutseid ja ka julgustusi pea igal sammul. Jeesus võitis hingevaenlase Jumala sõna relvaga „kirjutatud on...” Seepärast on igale kristlasele eluliselt oluline tunda Jumala sõna ja elada selle järgi igal päeval.

Jeesus saatis oma jüngrid välja kahekaupa. Vaimulikus töös kipuvad üksildus ja sellega kaasnevad ebakindlus, abitus ja tupikseis kergesti ligi tulema ning südamekõrva ääres manipuleerima. Ka need, kes kannavad juhi vastutust ja koormat, vajavad õlatunnet. Palveööl sai see kogemus ja teadmine värskendust. Jeesus on tõotanud olla koos meiega nii ülimas misjonikäsus kui Lohutajas Vaimus.

Tean oma kogemusest, et kui usuelu kipub leigeks jääma, siis vaimuliku sõja rindejoonele (nt uue koguduse rajamisele) minek katsub läbi usu alustalad. Liivale rajatud tegevusest saab üsna pea vormita liivahunnik. Kui aga usuvaiad on raiutud kalju sisse, peab see vastu igasugusele tuulele, kahtlusterünnakule või üksindusele. Sest ustavus on kahepoolne leping. Jumal on ustav. Tema ei loobu ega tagane.