Mälestuspalve Romerole

Kasulik on aeg-ajalt tagasi tõmbuda ja vaadata asjadele pikas perspektiivis.
Kuningriik on mitte ainult kättesaamatu meie jõupingutustele, vaid ka väljaspool meie nägemisulatust.
Me viime oma eluajal täide ainult tibatillukese murdosa sellest võrratust ettevõtmisest, mis on Jumala töö.

Miski meie poolt tehtust ei ole täielik – öeldakse, et kuningriik ulatub alati meist kaugemale.
Ükski väide ei ütle kõike, mida võiks öelda.
Ükski palve ei väljenda täielikult meie usku, ükski patutunnistus ei too täiuslikkust.
Ükski pastori külastus ei too terviklikkust, ükski programm ei täida kiriku missiooni. Ükski eesmärkide kogum ei sisalda kõike.
Sellega me tegeleme.
Me külvame seemneid, mis ühel päeval hakkavad kasvama.
Me kastame juba külvatud seemneid teadmisega, et neis on lootus tulevikuks.
Me ehitame hoonet, mille nurgakiviks on Meister.
Me varume pärmi, mis kasvab kaugelt üle meie võimete.
Me ei saa teha kõike – ja seda mõistes tunnetame vabadust.
See võib olla puudulik, kuid see on algus, samm teel, võimalus Issanda armul saabuda ja teha ülejäänu. Me ei pruugi kunagi näha lõpptulemusi, kuid see ongi erinevus Ehitusmeistri ja töölise vahel. Meie oleme töölised, mitte meistrid; jumalasulased, mitte messiad.
Me oleme tuleviku, mitte iseenda prohvetid.

Oscar Romero (1917–1980) mälestuseks peetud palve