Palverännak Noarootsis

06/2018 02 n6e yhispilt
Eva Sikemäe, 3D kogudus

Teisel juunikuu päeval oli mul võimalus osa võtta Kõrgema Usuteadusliku Seminari korraldatud ja Noarootsi poolsaarel toimunud palverännakust pealkirjaga „N-näe”. Rännakut alustasime Nõvalt ja lõpetasime Rooslepa kabeli juures, kõndisime kokku u 21–22 km. Meie üllatuseks oli Nõval samal ajal toimumas ka EELK Lääne praostkonna laulupäev, nii et kirikurahvast oli sel päeval seal paigas rohkemgi, see oli vahva üllatus! Tore oli eemalt kostvate lauluharjutuste saatel palverännaku algust oodata ja mööduvaid rahvariietes inimesi vaadelda. Väike ooteaeg tekkis alguspunktis seetõttu, et autojuhid viisid autod Nõvalt matka lõpp-punkti, et õhtul sealt mugavalt edasi liikuda saaksime. Kuid loomulikult ei olnud see mingi tühi ega igav ootamine. Sai üksteisega tutvuda või juba pikaajaliste sõpradega juttu ajada. Jutuajamise aega tuli targasti ära kasutada – nimelt üks palverännaku põhimõtetest on, et kõndimise ajal ei räägita. Lisaks saime ülesandeks läbi lugeda Joona raamat, sest palverännaku pauside ajal avati teemat just Joona loo põhjal. (Siis tohtis rääkida!) Igal pausil oli oma alateema: „Ennäe Jumalat”, „Ennäe iseennast”, „Ennäe ligimest” ja „Ennäe maailma”. Temaatilisi mõtteid jagasid kordamööda matkajuhid Einike Pilli ja Meego Remmel. Igaks palverännaku etapiks anti kaasa mõni küsimus, mille üle mõtiskleda-palvetada. Osalejaid julgustati pauside ajal jagama ka oma mõtteid ja kogemusi, kuid rääkimise kohustust loomulikult polnud.

Enne teeleasumist oli veel ühine tutvumisring: igaüks sai öelda oma nime, kust ta tuleb ja millega tegeleb ning lisada oma ootused palverännakule. Enamik osalejaid olid tulnud ootusega võtta rohkem aega Jumalale ja saada selgeks, mõelda-palvetada mõni isiklik südamel olev teema. 02 teekonnalPalverändureid oli üle kahekümne, nii et avaring võttis üsna palju aega, aga seejärel saime lõpuks teele asuda! Esimese lühikese etapi ülesandeks, mis kulges metsa vahel, oli märgata. Märgata võimalikult paljusid detaile, mida teel näeme ning teadlikult kohal olla ja öelda Jumalale, et ma olen kohal sinu jaoks (sest tema on alati meie jaoks kohal!). Peagi jõudsime mereranda, kus tegime esimese peatuse. Minule jäi sellest peatusest kõlama mõte: „Mõned lood on peaaegu võimatud. Aga ennäe Jumalat!” [Tema teeb need uskumatuna tunduvad lood siiski võimalikuks.]
Edasi kõndisimegi – suurema osa teekonnast – piki imeilusat liivaranda. Julgemad võtsid jalanõud ära ja kasutasid võimalust sammuda madalas merevees või lihtsalt paljajalu liival.
Sellises keskkonnas oli tõesti mõnus Jumalaga kõnelda ja omaette palvetada. Mina kõnelen tihtipeale Jumalaga läbi omaloodud laulude. Ka seal mererannas sündis üks lugu, mida omaette vaikselt lauldes sain Jumala ees olla teemadega, mis minul tol päeval südamel olid. (Tuule tõttu ei kuulnud keegi niikuinii midagi, seega arvasin, et laulda ikka võib.)
Õhtu lõpetasime ühes muinasjutulises talus grillides ja jäätist süües ning päeva kokkuvõtvaid mõtteid jagades. Oli väga hea aeg! Olen tänulik selle päeva eest, mis võimaldas pikemalt ja rahulikumalt Jumala ees olla kui kodune argipäevarütm. Kogesin, kui oluline on, et me aeg-ajalt suudaksime kõik segajad kõrvale panna ja tõesti täielikus vaikuses Jumalaga olla. Suvi on hea aeg luua selliseid vaigistatud igapäevaelu ja kõrvale pandud kohustustega päevi iseenda jaoks, olgu koos perega või täiesti üksinda! Aga kui ise niisugust Jumalaga suhtlemise päeva luua ei õnnestu, soovitan kindlasti proovida palverännakust osavõtmist!