Palve ilma eest

Aprill 2020 25 b6rensonilt

„Aga mida te teete katsumispäeval ja tormis, mis tuleb kaugelt? Kelle juurde te põgenete abi saama?“ (Js 10:3).
Algusest peale on usklikud mõistnud, et ilmastikuolud on viimselt Jumala käes. Tema võib tormil lasta tulla, aga tema võib ka omasid selle eest hoida. Sellepärast palutakse läbi aastatuhandete hea, sõbraliku ja viljakusele soodsa ilma eest. Palutakse ka selle pärast, et keegi ei jääks tormi kätte. Keskaegsed palved sisaldavad isegi maagilisi elemente, et hirmutavaid loodusjõude kuidagi siduda. Põua ajal suunduti protsessioonis põldudele, et vihma paluda. Saksa kultuuriruumis on aprillist kuni septembrini palutud jumalateenistuse lõpus ilma pärast.
Muidugi on suhtutud sellistesse palvetesse ka eelarvamusega, sest need tundusid vägagi maagiliste katsetena ilmastikku mõjutada. Seoses meteoroloogia arenguga vähenes ka huvi selliste palvete vastu. Ometi on kaasajal ilma eest palvetamise küsimus aktuaalsem kui kunagi varem. Paludes ilma eest, palume õnnistust põllule, aiale, metsadele ja merele.
Sellised palved kutsuvad meid üles loodust teadlikumalt ja vastutustundlikumalt hoidma. Loodus on nii kingitus kui ülesanne. Otsides oma elule Jumala õnnistust, vajame ka ilma õnnistust.
„Ja vaata, järvel tõusis suur torm, nii et lained katsid paadi. Aga Jeesus magas. Ja jüngrid tulid ta juurde ja äratasid ta üles, öeldes: „Issand, aita! Me hukkume!“ Tema ütles neile: „Miks te olete nõnda arad, te nõdrausulised?“ Siis ta tõusis püsti, sõitles tuuli ja järve ning järv jäi täiesti vaikseks“ (Mt 8:24–25). TK