Oktoober 2021 
Britt Normet, Viimsi vabakogudus
Juba teine palve- ja koristuspäev „Hoiame loodut!“ toimus 19. septembril. Kõik sai alguse kolm aastat tagasi, mil leidis aset liikumisest „Teeme ära!“ välja kasvanud maailma esimene World Cleanup Day (maailmakoristuspäev). Kui minu abikaasa Mart korraldustiimi kaasati, kogesin oma hinges vaikset sosinat: „Sellest peab saama globaalne palvelaine“. Minu sees oli valik, kas ignoreerin seda häält või vastan kutsele. Tundes ennast ja oma armastust Jumala vastu, ei suutnud ma seda ignoreerida, vaid asusin palvetama. Sealt algas täiesti uus teekond.
Tänavuse koristus- ja palvepäeva eestpalves olid väikesed patud meie hinges, mis prügistavad meie südant.
Otsustasime arutada teemat erinevate inimestega, et aru saada, kuidas globaalse palvelaine ideed nähakse. Kõige kõnekam dialoog oli Arvo ja Nora Pärdiga. Nad toetasid mõtet luua liikumine, kus hüüame koos Jumala poole, kuid samas tuli Arvo suust hoiatav sõnum, et vaenlane on ka oma vibuga laskevalmis. See hoiatus oli meile kui kilp! Arvo Pärt oli meile Jeesuse käepikendus, kes andis selge sõnumi, et ärge seda üksi tehke. Meil on vaja armeed!
Ühel hommikul kella viie paiku palves olles, kui kogu pere veel sügavat und magas, hüüdsin Jumala poole: „Kuidas mina, kes ma pole mitte keegi, seda teen. Issand, võta minu süda ja minu käed oma teenistusse! Aga ole sina see, kes seda eest veab ja tagant lükkab. Ole sina see, kes uksed suleb, et väravad avada.“ Palusin, et ta annaks meie selja taha koguduse, inimesed, kes seda visiooni tajuvad, sellest süttivad.
Loomulikult palusin Jumalalt ka tarkust. Kõigepealt juhtis Jumal meid Viimsi vabakogudusse, heade sõprade Elle ja Kristjan Kalamägi jutule. Kuuldes sellest visioonist, süttisid nad koheselt. Samuti kogesime abikaasaga, et see kogudus on meile koduks, ja sellest ajast peale oleme Viimsi koguduse hingekirjas.
Ettevalmistus võttis palvetades aega kaks aastat. 2020. aastal toimuski esimene palve- ja koristuspäev „Hoiame loodut!“. Ma olen nii rõõmus ja tänulik, et koheselt andis Jumal avatud südamed Eesti Kirikute Nõukogu juhtkonnale, eesotsas asepresidentide Philippe Jourdan’i ja Meego Remmeliga. Nende kahe õnnistuse järel sain kontakti täitevsekretär Ruudi Leinusega, kes oli suureks toeks sõnumi levitamisel. Samuti liitus meiega Eesti Evangeelne Allianss, seda tänu peasekretär Indrek Luidele, kes on alati olnud ka pastorina Jumala hääle kuuldel. 
Eelmisel aastal oli juhttiim juba seitse nädalat enne palvetamas Eesti maakondade eest, et olla toeks kogudustele, kes välja lähevad. Sel aastal kohtusime palveks viiel nädalal Zoomi teel.
Tänavuse koristus- ja palvepäeva eestpalveks olid väikesed patud meie hinges, mis prügistavad meie südant. Nii nagu väikeprügi (kommipaberid, suitsukonid jne) jääb looduses tihti märkamata, hiilivad väikesed patud meie südamesse, nii et ei pane tähelegi. Olime südamest rõõmsad, et suurpuhastusega liitus mõlemal aastal mitukümmend kogudust üle kogu Eesti.
Siiski tuli pidevalt üle selgitada, miks me seda teeme. See on olnud minu südames juba ammu, aga vormi, millega ka teisi kaasa kutsuda, andis just maailmakoristuspäeva skeem. See on justnagu auto, mis ei ole ju olemuslikult vaimulik, aga ometi me kasutame seda, et sõita kuhugi jagama vaimulikku sõna. See liikumine on samuti vahend, mille kaudu viime eestpalve ka kõige pimedamatesse paikadesse. See on ususamm, see on evangeelne samm, see on armastuse samm.
Mina usun eestpalve väesse!
Olen olnud alati tuline eestpalvetaja, lähtudes kahest asjast.
Esiteks, mul on usk, et kõigeväeline Jumal suudab puudutada inimesi minu palve läbi, eriti kui Püha Vaim ise seda palvet inspireerib. Olen kogenud, kuidas palvetades juhatatakse täpselt, kelle ja mille eest palvetada.
Kunagi olime ülistusansambli Proseuhe (kreeka keeles: eestpalve) kaaslasega öö otsa põlvedel ja palusime inimeste eest. Ühtäkki näitas Jumal mulle planeet Maad minu peopesal ja ütles, „mida iganes sa palud minu nimel, see sünnib“. Siis andis Püha Vaim palvetada koduvägivalla vastu, vägistamise vastu, mõrva vastu, lapsprostitutsiooni vastu jne. Ma usun, et sel ööl said mitmed olukorrad peatatud. Mul ei ole garantiid, aga ma usun, sest Jumal tõotas nii!
Teiseks lähtun kirjakohtadest, kus Jeesus ütleb meile selgelt: „Seepärast ma ütlen teile: Kõike, mida te iganes palves endale palute – uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile!“ (Mk 11:24).Kuidas ma tean, et sellest on kasu?
Usun, et eestpalve on enamuse inimeste pääste leidmise aluseks. Keegi on meie eest palvetanud. Eriti kui sünnime uuesti, olles elanud mittekristlikus peres, siis on keegi meie eest kostnud Jumala palge ees. Keegi on minu eest palvetanud. Keegi on soovinud, et ma kuuleksin Jumala kõnetust juba väikese lapsena. Kuulsin Jeesuse häält endaga rääkimas ja kui päästmisele tulin, tundsin ära tema hääle, kes mind kõnetas. Jeesus ise on suurim eestpalvetaja meie eest: „Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma“ (Jh 17:20).
Vaid paar nädalat enne esimest maailmakoristus- ja palvelainet sain südamesse astuda Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari.
Nii nagu ma selle liikumise ettevalmistuses palusin, et Jumal ise juhataks seda teed ja sulgeks uksed, et avada väravad, nii olen seda kogenud ka sellel sammul. Jumal on tõesti avanud mulle uusi elumuutvad väravaid.
Palveliikumine on meie pere ellu toonud imelise koguduse, armsad sõbrad, KUSi koolikaaslased ja juhtkonna, kellest on saanud meie perekond, ning andnud erilise meeskonna meie ümber. Näen Jumala kätt juhtimas seda liikumist ning usun, et see saab mõjutama eestpalve läbi palju suuremalt ja laiemalt, kui meie silmad näevad.
Usun, et see ei ole juhus, et elame nimelt selles ajas! Jumal läkitas just meid siia, et oma tööd meie läbi ellu viia. Meie ülesanne on seista valgusena maailmas, mis on globaalse katastroofi keskel.
