Emmed palvegrupis

5/2008 Karita Kibuspuu, Tartu Kolgata kogudus

Samal ajal, kui hulk mehi tegeleb eesliinil vendluse edendamisega, on naisi, kes ajavad tagalas vaikselt „oma asja".

Juba kolmandat aastat koguneb Tartu lähistel Raul ja Katrin Rosenvaldi külalislahkes kodus korra nädalas emmede palvegrupp. Hetkel on regulaarseid grupiliikmeid neli – kõik pisut üle 30aastased ja alla 7aastaste lastega emad. Aeg-ajalt lisandub mõni „külalispalvetaja". Osalejate staažikus ulatub asutajaliikmete Ene ja Katrini kolmest aastast kõige värskema kaaspalvetaja, Liina, ühe kuuni. Möödunud sügiseks oli grupp aga kasvanud kuueliikmeliseks ning siis otsustati poolduda – nii mitmekesi palvetamine kippus ületama meie lapsehoidjate (kes on muuhulgas ka meie abikaasad) ajalisi taluvuspiire.

.

Lastevabadus on aga palveka üks kirjutamata raudreeglitest. Erandeid on tehtud harva ja sedagi vaid turvahällis põõnavatele või vaikselt emme süles nohisevatele imikutele ning kipsis jala tõttu piiratud liikumisvabadusega väikelapsele.

Teiseks kirjutamata reegliks on konfidentsiaalsus – sellest, mida palvekas jagatakse ning mille pärast palvetatakse, jagaja nõusolekuta väljaspool ei räägita. Teejoomine ja niisama jutlemisosadus võib vahel palveka juurde kuuluda küll, kuid sugugi mitte iga kord ei jää selleks aega. Meie prioriteediks on palveosadus Jumala ning kaaskristlastega ning paraku on väikeste laste emmedena meie vaba aeg üsnagi limiteeritud.

Järgnevalt jagabki mõtteid emmede palvegrupi praegune koosseis: Ene Paldre, Katrin Rosenvald, Karita Kibuspuu ja Liina Miks.

Katrin ja Ene, teie olete emmede palvegrupi n-ö asutajaliikmed. Kuidas tekkis mõte luua selline palvegrupp?

Katrin: Pisikese beebiga oli pühapäevastest jumalateenistust osasaamine raske, sest (kuigi laps sel ajal tavaliselt magas) pidin ikkagi igaks juhuks kõrvalsaalis olema ning seal oli tihti üsna raske keskenduda. Siis käisin külas oma meheõel Brüsselis ja sealsest Vineyardi kogudusest sain väga palju vaimulikku jõudu mitmete heade asjade algatamiseks. Üks nendest oligi oma palvegrupi loomine. Kuna ka Ene tundis vajadust palveosaduse järele, siis alutasimegi koos. Jätsime lapsed meeste hooleks ja saime (algul ainult) poolteist tundi koos jagada palvesoove, Piiblit lugeda ja loetu üle arutleda ning palvetada. Üsna pea liitus meiega ka teisi emmesid, kellega suheldes oli välja tulnud, et ka nemad tunnevad puudust palveosadusest.

Jätsime lapsed meeste hooleks ja saime (algul ainult) poolteist tundi koos palvetada.

Ene: Väikeste laste kõrvalt ei saa paratamatult enam jumalateenistustest palju osa ja raskem on leida aega vaikseks ajaks. Leidsime, et ühine palve motiveeriks meid rohkem otsima Jumalat ja Tema tahet ka argipäevas. Ja nii see otsustatud saigi: kaasasime veel paar emmet ja hakkasime igal nädalal koos palvetama. Nüüdseks on meil kaks emmede palvegruppi. Kuna ühel hetkel kasvas meie grupp nii suureks, et kõik ei jõudnud enam oma palvesoovegi korralikult esitada, siis jagunesime väga loomulikul teel kaheks. Arvan, et see on õnnistus, mida rohkem inimesi on palveosadustesse kaasatud.

Mis on põhilised palveteemad ja kuidas need tekivad?

Ene: Emade palved lähtuvad suuresti rohujuure tasandilt. Põhilised palveteemad on seotud laste ja nende tervistega, aga palvetame palju ka oma koguduse, päästmata pereliikmete ja sõprade eest. Palveteemad tulenevad elust enesest. Kuna väikeste laste emad on põhilise osa ajast koos oma maimukestega kodus, siis on loomulik, et nende mõtteis ja palveis on lapsed. Me palvetame ka koguduse eest, et Jumal täidaks meid kõiki oma armastusega, nii et igaüks, kes teenistusele tuleb, võiks näha ja kogeda Kristust ennast. Suur palvesoov on, et lapsed ja noored leiaksid koguduses armastavat vastuvõttu ja toetust just sel õrnal ajal, mil nad seda kõige enam vajavad. Sest see, mis lapsepõlves kogudusest ja suhtumistest meelde jääb, on alustrajav kogu ülejäänud elu jaoks. Palvetame, et meie lapsed võiksid päästetud saada ja olla Kristusele ustavad kuni surmani, et nad võiksid olla oma armastava ja teeniva meelsusega koguduses sammasteks.

Karita: Viimasel ajal oleme hakanud eriliselt paluma meie armsa Eestimaa tuleviku ja kaasmaalaste pärast. Oleme südamest tänulikud, et võime elada vabadena maal, mille Jumal meie rahvale on kinkinud, kuid me igatseme, et seda õnnistust jätkuks ka meie lastele ja lastelastele.

Miks just emmede ja mitte lihtsalt naiste/õdede palvegrupp?

Katrin: Emmedele oli seda kõige rohkem vaja, sest pisikeste lastega ei saa võtta osa (vähemalt mitte väga efektiivselt) paljudest vaimulikest üritustest. Kõik emmed, keda me oleme oma gruppi kutsunud, on selle kutse ka vastu võtnud. Ja osa emmedest teevad endale juba iseseisvalt palvegruppi.

Liina: Arvan, et on parem palvetada, kui inimeste vanused ja igapäevaelu probleemid

on sarnased (nt kõigil on väiksed lapsed).

Ene: Emadel on lihtsalt nii palju ühiseid rõõme ja muresid, mida on teiste samavanuste laste emadel palju kergem mõista kui näiteks neil, kel lapsi ei ole, või ka suurte laste emadel, kes enam magamata ööde muresid ei mäleta. Mõnikord on julgustav kuulda, et teistelgi on sarnased mured. Näiteks on nii tore kodus last imetades teise emme eest palvetada, kellest sa tead, et tema ilmselt teeb parajasti sedasama ja vajab su palvetuge samuti nagu sina temagi oma.

Mida on see palvegrupp Sulle isiklikult andnud?

Liina: Ääretult oluline on kaasnev tulemus – osadus. Kokkusaamise alguses olev sõnajagamine või mingi isikliku palvevastuse või jumaliku sündmuse rääkimine on olnud väga kinnitav. See on suur erinevus kogudusliku jumalateenistusega. Asi on isiklikum. Kõik saavad sõna jagada.

Katrin: Kaks asja. Esiteks – rahu südamesse. Kui lähen kuhugi reisile või on ees mõni tähtis sündmus (nt lapse lasteaeda minek), siis võib süda rahul olla: kui emmede palvegrupis on asi Jumala kätte palvetud, siis läheb kõik hästi. Ja teiseks – hea sõpruskond. On kelle poole hädas pöörduda ja ka lihtsalt jagatud mure on poole väiksem.

Karita: Püsivust isiklikus palveelus. Vaimulikult (või ka vaimselt) väsitavatel perioodidel on hea teada, et igas nädalas tuleb hetk, mil saab silmaga nähtavat ja kõrvaga kuuldavat palvetuge. Enamasti kogeme ühiselt palves olles väga selgesti Püha Vaimu kohalolu ja see annab tohutu laengu kogu järgnevaks nädalaks. Minu jaoks on pärast palvegrupiga liitumist palju lihtsam ka igapäevaselt Piibli ja palve jaoks aega leida. Ja see omakorda kasvatab Jumalale lähemale.

Ene: Kohtusin paari nädala eest ühe meie palvegrupi asutajaliikmega, kes ei ela enam Tartus, aga on nüüd ühe teise palvegrupi asutajaliikmeks ühes teises koguduses. Temaga vesteldes avastasin ma õieti, kui palju meie palvegrupp mulle andnud on. Loomulikult olen saanud palju julgustust, usukinnitust ja vaimulikku ülesehitamist. Me oleme inimestena nii erinevad ja seega on ka meie palved erinevad. Lihtsalt kuulda teisi palvetamas on hingekosutav, mõni palve on nagu usutunnistus, mõni palve on nagu Jumala tõotuste üle kinnitamine. Kuna meie tugevused on erinevates kohtades, siis palves üksteise kõrval olles püsimegi püsti. Olen sageli tundnud, et palve on hingamine. Tunnen, kuidas mu vaim lihtsalt hingab Jumalas ja Tema kohalolus. Kindlasti on väga tähtis eestpalve, et keegi teine palvetab minu, mu murede ja mu usu eest. Palvegrupp on meile ka tunnistamise võimaluseks. Saame jagada üksteisega seda, mida Jumal möödunud nädalal teinud on ning lahku minnes jääme jälle ootama, mida huvitavat Jumal meie eludes eesseisval nädalal teeb. Ootame nagu väikesed lapsed põnevusega palvevastuseid. Palvegrupp on muidugi ka suurepäraseks jagamise kohaks. Kes jagab lilli, kes kooki, kes iseküpsetatud leiba, kes mõnd head nõuannet!

Jagage ka mõnda kinnitavat palvevastust!

Katrin: Kõige esimesena tuleb meelde palvevastus lähiajast: laps saab lasteaias hästi hakkama. Kuna ta kodus päeval toas kunagi polnud maganud, olime väga mures lasteaia lõunauinaku pärast. Aga lasteaias magas ta juba esimest päevast peale. Kõige imelisem palvevastus on minu „teise lapse" – kassi – vähist tervenemine. Kaks aastat tagasi oli tal vähk nii kaugele arenenud, et operatsioonil polnud midagi enam teha. Kõht õmmeldi tagasi kinni ja soovitati surmav süst teha, et looma valudest säästa. Kuna see kass oli mulle tõesti väga lähedane, siis ei suutnud ma isegi mõelda tema valudes piinlemisele ja ammugi mitte tapmisele. Palvetasin meeleheitlikult ja palvetasime ka koos Enega ning ka mu mees Raul julgustas mind väga. Raul isegi uskus enne kui mina, et kass saab täiesti terveks. Nüüd on kaks aastat sellest möödas ja kass jookseb rõõmsalt ringi. Aasta tagasi tehtud ultraheli ei näidanud enam kusagil vähki. Ja ultraheli teinud arst ei uskunud, et see kunagi kassil olnud oli. Sain siis talle tunnistada.

Ene: Jumal on hakanud palve peale muutma kogudust, ent Ta teeb seda üksikute inimeste muutmise kaudu, alustades minust enesest. Arvan, et selle taipamine ongi üks suuremaid elamusi ja ühtlasi ka palvevastuseid minu jaoks.

Karita: Pisikesi palvevastuseid on nii palju!!! Minu jaoks on imeline see, et Jumal on hakanud mind väga isiklikult ja vahetult läbi piiblisõna kõnetama. Kõige viimane palvevastus on aga see, et mu vanim laps sai koolikatsetest läbi ja sisse kooli, kuhu me olime teda väga igatsenud panna.

***

Mõte jagada oma kogemust emmede palvegrupist tekkis ühel meie seast seoses läheneva emadepäevaga. Ikka selleks, et julgustada ning kutsuda üles teisigi emmesid üle Eesti üheskoos palvetama. Oma laste, oma maa ja kaasmaalaste pärast. Oma lähedaste, naabrite ja oma koguduse pärast. Jeesus ütleb: „Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel" (Mt 18:20). Meie jaoks on see kirjakoht väga elavalt tõeks saanud.