06/2014
Märt Saar, Noorteühendus Koma juhataja
Minul oleks raske sellist üldistust kogu rahva eest teha, ammugi veel tänases Eestis, kus igal põlvkonnal on olnud sellega oma kogemus ja lugu.
Küll aga võin väita tänaste Eesti kristlaste eest, kes tunnistavad, et nemad on ristiusu (s.t usu Jeesusesse Kristusesse) võtnud vastu vabatahtlikult.
Isegi kui sajandeid tagasi kasutati kirikut Maarjamaal ja muude rahvaste keskel võimuvahendina, siis Kristuse õpetus on midagi muud. See on inimese südameusk, mis võetakse vastu pärast üleloomuliku armastuse, andestuse ja armu kogemist.
Aga igal juhul tuleb sellest küsimusest välja midagi väga olulist. Oleme väike rahvas ja meile ei meeldi, kui meile midagi peale surutakse või soovitakse tungivalt, et me oleksime teiste, suuremate, olgu siis Lääne või Ida moodi.
Jumal näeb rahvaid niimoodi: „Ma olen olnud kättesaadav neile, kes mind ei ole nõudnud; ma olen olnud leitav neile, kes mind ei ole otsinud; ma olen öelnud rahvale, kes mu nime ei ole appi hüüdnud: "Vaata, siin ma olen! Vaata, siin ma olen!" Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole, kes iseenese mõtetele järgnedes käib teed, mis ei ole hea..." (Js 62).
