10/2015
Erki Tamm, Teekäija peatoimetaja
Alates sellest sügisest ei ole võimalik enam tellimustöödega kirjastuse Sõnasepp poole pöörduda. Viimaseks tööks jäi Aare Tamme romaan „Indrek".
Kirjastuse Sõnasepp asutaja Juhani Pesu sõnul on viimased aastad olnud majanduslikult rasked. Kasvamiseks pole jätkunud ressursse. Partnerlusest rootslastega loodeti paremat. Saadi küll moodne trükimasin, aga ei leitud piisavalt tellimusi. See tulenes omakorda tõigast, et polnud vahendeid turundamiseks.
Juhani ja Tiiu Pesu on alates abiellumisest 1992. aastal jaganud ühist missiooni – kristliku kirjanduse väljaandmist.
Ometi on kirjastus Sõnasepp aidanud 23 aasta jooksul ilmavalgust näha tohutul hulgal vaimulikul kirjandusel. Täpset arvu ei oska Juhani nimetada. Juba enne Sõnasepa sündi trükiti koostöös Slaavi Misjoniga 1991. aastal paar tiraaži lasteajakirju Päikesekiir. Kui Ingmar Kurg alustas kirjastusega Logos, vajas ta appi kedagi, kes oleks varem kirjastustegevusega kokku puutunud. Juhani oli elanud vabas maailmas ja seda tööd teinud nii Rootsis kui Soomes. Eestisse sattus ta esimest korda 1988. aastal. Need kontaktid tekkisid tänu organisatsioonile Slaavi Misjon, kus Juhani paar aastat Rootsis töötas. Esimene raamat, mida Juhani aitas kirjastusel Logos välja anda, oli „Esimesed Jõulud".
Juhani abikaasa Tiiu, kellega ta abiellus 1992. aastal, töötas toona trükikojas Printall. Kui Sõnasepp iseseisva ettevõttena alustas, oli Tiiu selle esimene töötaja. Selleks ajaks oli temalgi trükitöö kogemust omajagu aastaid, sest alustanud oli ta sellega 18-selt. Värvilahutus oli tema spetsialiteet. Kui uurin, mida see endast täpsemalt kujutab, muutub Tiiu kriitiliseks. „Vahel on pilte lausa valus vaadata." Ta tunnistab, et kuigi tehnika on palju arenenud, siis üksnes masinaga seda tööd ei saa teha. „Lugeja kasutab ainult silmi, seepärast tuleb ka trükkimistöös kasutada saadud kogemusi ja lasta silmadel värvide tasakaalu hinnata."
Tegelikult on Sõnasepp olnud omamoodi perefirma, sest juba 18-aastasena hakkas ka Tiiu tütar selles kaasa lööma.
90-ndatel, kui EKB Liidu kantselei asus Pargi tänaval, oli hoovipealne garaaž kohandatud trükikojaks. Trükkalitööd tegi Vello Tingas ja Päivi Palts (tänane ajakirja Teekäija kujundaja) sai Juhani käest esimesed õppetunnid ajakirja kujundamisel. Juhani sõnul polnud toonased masinad suuremad asjad. Palju oli käsitsitööd.
Kui Teekäija oli kinnipanemise äärel, tundis Juhani, et peab ühendust võtma Liidu presidendi ja Teekäija peatoimetaja Helari Puuga. Juhani ei teadnud, et EKB Liidu juhatus oli juba otsustanud Teekäija väljaandmise rahaliste raskuste tõttu lõpetada. Pärast paljusid kohtumisi ja selguse otsimist Jumala ees oli Juhani valmis 2004. aasta algusest Teekäija väljaandmise enda peale võtma. Ajakirja toimetajaks sai Leho Paldre ja peatoimetajaks Ermo Jürma. Nelipühikiriku toonase juhi Allan Lauriga oli juttu kahe konfessiooni ajakirjade ühendamisest, aga sellest asja ei saanud. Juhani arvates on Eesti nii väike, et pole mõistlik kõike eraldi teha. Kuid Teekäija väljaandmine motiveeris kogu kirjastuse ülejäänudki tegevust. See kestis kuni 2011. aasta lõpuni, mil majanduslikult polnud see kirjastusele enam jõukohane. Teekäija ajutiselt Sõnasepa hoolde andmine vabastas Liidu majandusmuredest, aga Sõnasepp ei saanud kindel olla oma võimalustele väljaandmist jätkata. Suureks tööks kujunes ka lauluraamatute trükkimine koostöös Seppo Järvineniga.
Ainuke taasiseseisvunud Eestis trükitud Piibel (Uus Testament) on valminud Sõnasepa trükikojas. Selliseid masinaid, millega nii õhukesele paberile saaks trükkida, lihtsalt siinmail pole. Niigi kasutati tavapärase 28-grammise paberi asemel 45-grammist. Juhani ise on aidanud välja anda umbes viitteist erinevas keeles Piiblit, sealhulgas papiamento- ja usbekikeelset. Murrangulistel aastatel trükiti Rootsis nõukogude armee jaoks miljon eksemplari väikseformaadilist Uut Testamenti.
Kirjastuse töö lõpetamise kohta arvab aga Juhani, et elus ongi erinevad perioodid. Üks neist sai lihtsalt läbi. „Parem teha seda täna, kui viie aasta pärast," ning naljaga pooleks tunnistab ta, et kui oleks teadnud, et lõpetamisega kaasneb nii palju tööd, poleks seda ette võtnudki.
