12/2016 
Silver Aarna, Tartu Salemi kogudus
Fotod: Silver Aarna ja Grete Aasa
Minu seos Eesti suurima maletajaga on, et mu abikaasa tädi töötas Tallinnas Paul Kerese nimelises malemajas. „Igavene teine“ oli meeldejääv isik ja seetõttu otsustas Tartu Risttee kogudus korraldada ürituse, kus tähistati Paul Kerese 100. sünniaastapäeva ning Risttee kümnendat sünnipäeva. Ürituse eesmärk oli tuua kokku kõik malehuvilised.
Jõudes kohale, uudistasin ringi, justkui püüdes skaneerida kokkutulnute mõtteid. Ma nägin närviliselt põlve nõksutavat tundmatut ja ringi tammuvaid inimesi. Õhk oli otseses mõttes pinges.
Turniiril tuli finaali pääsemiseks võita kolmest mängust kolm.
Kui lõpuks anti teada esimese mängu oponent, kelleks mulle sattus Ando, üks turniiri korraldajatest, istusime oma kohale. Minule andis Ando valmistatud algoritm valged malendid, mis tähendas, et mul oli õigus alustada.
Esimeste käikudega sai selgeks, et vastane ei olnud males minust üle. Püüdsin mängida ta vigade peale, mis ei ole tegelikult kunagi hea strateegia, kuid minul tundus see väga hästi töötavat. Lõpuks sain ohjad täielikult enda kätte. Märkamatult olid kõik teised mängijad oma partiid lõpetanud ning asunud vaatama minu ja Ando mängu. Ma aina surusin vastase kuningat nurka oma kahe vankriga. Vaadates kella, taipasin, et mu mäng on peagi läbi, alles olid vaid viimased 30 sekundit. Püüdsin meeleheitlikult matistada oma vankritega, kasutades n-ö redeli-meetodit. 
Alles olid vaid viimased kuus sekundit, kui Ando sai mu vankritele käia vahele oma viimase vankri. Mu närv purunes ja tegin saatusliku vea, võttes ühe oma vankriga tema vankri, mille peale ta võttis oma kuningaga minu vankri. Selle viimase käiguga olin ka kaotanud, sest mu aeg oli vahepeal nulli jooksnud. Antud matš tituleeriti kiirelt ringi parimaks.
Järgnevalt pidas turniiri peakorraldaja Märt loengu Paul Keresest, lõpetades sõnadega „Kui Paul Keres oli „igavene teine“, kes on siis „igavene esimene“, mina arvan ennast teadvat“.
Teiseks oponendiks andis algoritm mulle Märdi enda, kellelt teenisin oma esimese võidu. Kolmanda mänguga teenisin endale nime „metsik“, mille andis mängija Margret, kes seekord kaotas.
Seega olid kolm mängu tehtud, millega otsustati finalistid. Punktide seisus olid vaid kaks võistlejat saanud kõikides mängudes võidu. Esimeseks finalistiks osutus Ando ja teiseks Erik.
Finalistidest arvasin kindlalt üle olevat Eriku, keda olin juba turniiri algusest peale salaja jälginud. Mees tundus teadvat, mis ta teeb.
Finaal kujuneski nii, nagu arvasin – Erik võitis suurelt.
Kuid hetkel, mil minema jalutasin, jäin mõtisklema, et kui mul on teada enda seos „igavese teisega“, kuid kas tean ka oma seost „igavese esimesega“ – ma arvan teadvat.
