Absurdne rahandus

September 2019

Saksamaa Hoiukassade Liidu (DSGV) president Helmut Schleweis kritiseeris Euroopa Keskpanga rahapoliitikat. Turule paisatakse massiliselt raha, nii et intressid haihtuvad, vajudes isegi miinusesse. Nii on majandusreeglid pea peale pööratud. Kõige rohkem kannatavad selle all lihtsad hoiustajad, kes ei saa või ei taha riskantsetesse aktsiatesse investeerida. Nemad hoolitsevad teadlikult oma vanaduspõlve pärast, võtavad vastutuse perekonna eest, soovivad pärandada midagi lastele ja lastelastele, kelle elu ei lähe tulevikus nii hästi kui tänasel põlvkonnal.
Rikkad aga pagevad kinnisvarasse, tõstes selle ja üürihinna meeletusse kõrgusse. Rahva enamuse jaoks tähendab see: „...kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on“ (Mt 13:12). See on brutaalne ärastamine!

Pensioni- ja sotsiaalkindlustusameti kõrval satuvad raskustesse kommertspangad, kuna nad peavad välja andma odavaid laene, mis ei tooda piisavat kasumit. Samas ei tea rikkad, mida mõistlikku oma suure rahaga teha. Kas finantssüsteem ja reaalmajandus on jõudnud oma kasvulaeni? Kas üha kasvav turbokapitalism on hukule määratud?
Samas süüdistatakse lihtsaid säästjaid, et nemad panustavat tarbimisse liiga vähe. Absurdne etteheide just liigtarbivate rahvaste juures! Tõeliselt vaestel aga ei ole, mida äraelamiseks vaja läheb. Kuidas jõuaksid nemad rahani? Millal tekiksid äsja keskklassi tõusnutel soliidsed eraettevõtted? Ainult siis, kui kohapeal tekiksid eluterve majandus ja raharinglus. Kohalik „eliit“ kandib aga oma vara edasi välismaa suurpankadesse ja kontsernidesse. Alles jääb veel investeerimine jätkusuutlikku majandamisse. Kuid ka seda on vähese tasuvuse tõttu kergem nõuda kui teha. Lõpuks peab see samuti suubuma tarbimisse, mis pole keskkonnasõbralik. Järele jääb veel „üleliigne“ kapital vaestele annetada. Hästi öeldud, kuid majanduslikult mitte produktiivne, sest see loob üksnes sõltuvust ega inspireeri oma initsiatiivi.
Raha, raha – see muutub aina absurdsemaks. CIG