Kolm ebatavalist külalist

Detsember 2019

Hommikumaa kõrgete külaliste lahkumisest polnud veel kuigi palju aega möödunud, kui Petlemmas juhtus haruldane lugu, mis ei ole üheski raamatus kirja pandud.
Ratsanikegrupp oli just horisondi taha kadunud, kui laudale lähenesid ebatavalised teekäijad.
Esimene külaline kandis kirjut riietust ja tuli aeglaselt lähemale. Oma lõbusa ilme taga tundus ta tegelikult väga kurvana. Alles siis, kui ta last nägi, libises kerge naeratus üle ta näo. Ettevaatlikult astus ta sõime juurde ja silitas hellalt lapse nägu. „Mina olen Elurõõm,“ ütles ta. „Ma tulen sinu juurde, kuna inimestel ei ole enam millegi üle naerda. Neil pole elust enam mingit rõõmu. Kõik on muutunud surmtõsisteks.“ Seejärel võttis ta oma kirju mantli seljast ja kattis lapse sellega kinni. „Siin maailmas on külm. Võib-olla suudab mu mantel sind soojendada ja kaitsta.“

Aeg kasvab seal, kus teda jagatakse.



Seejärel astus esile teine rändur. Kes oskas vaadata, märkas tolle rutakat pilku ja tajus, kui kiire tal oli. Kui ta aga sõimes magava lapse ette astus, näis, nagu oleks kogu ta kiirustamine kadunud. „Mina olen Aeg,“ ütles ta ja silitas hellalt lapse nägu. „Tegelikult mind peaaegu enam ei olegi. Öeldakse, et aeg kaob nagu lennates. Seejuures on inimesed aga unustanud ühe suure saladuse. Aeg ei kao. Aeg tekib. Aeg kasvab seal, kus teda jagatakse.“ Seejärel võttis ta oma kuuehõlma alt liivakella ja asetas sõime. „Siin maailmas on vähe aega. Ma kingin sulle liivakella, kuna veel ei ole liiga hilja. See peab olema sulle märgiks, et sul on alati nii palju aega, nagu sa endale võtad ja teistele kingid.“
Nüüd astus esile kolmas rändur. Ta nägu oli täis suuri arme, nagu oleks teda ikka ja jälle löödud. Kui ta aga sõime juurde astus, tervenesid tema haavad ja vigastused, mida elu oli talle löönud. „Mina olen Armastus,“ ütles ta ja silitas hellalt lapse nägu. „Mina olen selle maailma jaoks liiga hea. Seepärast trambitakse mind jalge alla.“ Kui Armastus nii ütles, hakkas ta nutma ja kolm pisarat langesid lapsele. „Kes armastab, sellel on siin maailmas palju kannatusi. Võta mu pisarad. Need lihvivad kive. Need on nagu vihm, mis teeb paakunud maapinna viljakaks ja paneb isegi kõrbe õitsema.“ Tema pisarad muutusid kolmeks imeilusaks õitsvaks roosiks.
Lõpuks kummardasid Elurõõm, Aeg ja Armastus Taevase Lapse ees. Kolm ebatavalist külalist olid lapsele oma kingitused toonud. Laps aga vaatas neile otsa, nagu oleks ta neid mõistnud.
Järsku pööras Armastus ümber ja ütles inimestele: „See laps hüljatakse, tema elu lõpetatakse ja tal tuleb palju kannatada, sest ta armastab tingimusteta. Aga kuna ta võtab rõõmu tõsiselt ning jagab oma aega ja armastust rikkalikult, ei ole maailm enam kunagi see, mis varem. See laps saab Koidutäheks, mille varju jääb kõik muu.“
Seepeale tõusid kolm rändurit üles ja lahkusid. Inimesed, kes kõike olid pealt vaadanud, mõtlesid veel kaua nendele mõistatuslikele sõnadele.
Jeesuse sünniga hakkas särama uus Koidutäht. Tema valgus kaotab pimeduse ja tervendab kõik haavad. See on suur rõõm, mis saab osaks kogu rahvale, ka minule ja sinule.