Palverännak diivanil

Juuni 2020 21 teeliste kirikud
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli kogudus

Läbi ajaloo on inimestel olnud igatsus viibida märgilise tähendusega paikades. Sinna jõudmiseks on võetud ette pikki ja ohtlikke teekondi. Aga mis saab siis, kui piirid on korraga kinni ja maailm pausile pandud. Muidugi võiks digiajastul teha neid rännakuid ka virtuaalselt. Päikese all pole midagi uut, vaimses-vaimulikus vormis on püütud ruumilisi ja ajalisi takistusi ületada juba keskajal.
Soov minna palverännakule täitis paljude vagade kristlaste hinge. Kuid Jeruusalemma, Rooma või Santiago de Compostela'sse jõudsid vähesed. Eriti ohtlikud olid sellised rännakud nunnadele, kes üksikute naistena olnuks teekonnal täiesti kaitsetud. Ometi vaimne vajadus pühadest osa saada jäi, üle jäi vaid üks – vaimne palverännak.

Nii võeti pikad teekonnad ette, toetudes kujutlusvõimele, Pühakirjale ja reisikirjadele.



Nii õpiti ära kontemplatiivne palverännak, mida praktiseerisid pea kõik 13. sajandi müstilised liikumised. Võeti ette pikad teekonnad, toetudes kujutlusvõimele, Pühakirjale ja reisikirjadele. Populaarseks kujunesid pühade paikade arhitektuurilised koopiad, näiteks püha haua kabelid. Suureks toeks vaimsele teekonnale olid palverännakuil viibinud preestrite ja munkade reisikirjeldused, millele olid lisatud vaimulikud selgitused.
Tuntumaid selles žanris on dominikaanlase Felix Fabri (1438–1502) teos „Siioni palverändur“. Teos oli mõeldud Ulmi dominikaani nunnakloostri elanikele, inspireerimaks neid ette võtma sisemist teekonda Jeruusalemma. Talle kuuluvad ka kakskümmend reeglit, millega selgitatakse ihuliku ja vaimse palverännaku erinevusi. Tekstidele olid lisatud vajalikud palved ja ihulikud tegevused päevade kaupa. Päevateekonnad olid jagatud 360-ks lõiguks, et lugeja saaks liturgilise aasta jooksul käia kolmes tähtsamas palverännupaigas – Jeruusalemmas, Roomas ja Santiagos.
See keskaegne traditsioon valgustab kindlasti meile palju enam tuntud John Bunyan'i (1628–1688) raamatu „Ristiinimese teekond taevalinna“ sündi. John Bunyan laskis end 1653. aastal Ouse jões ristida ja sai baptistliku Bedford Separatist Church'i jutlustajaks. Algasid tagakiusamised ja vangistused. Järjekordse vangistuse ajal 1675. aastal kirjutab ta maailma ja kristliku kirjanduse ajalukku läinud teose. Selle originaalpealkiri on: „The Pilgrim's Progress from This World to That Which Is to Come“ („Kristlase usurännak“, eestikeelne väljaanne 1967 Torontos). Raamat ilmus algselt 1678. aastal. Eestis sai see tuntuks läbi vennastekoguduse liikumise. Käsikirjaliselt on seda levitatud juba 1750-ndatel aastatel, esmatrükis ilmus raamat 1817, värskeim väljaanne jääb aastasse 1997. Sellel oli mitmeid mõjusid eesti vaimulikule ja kultuurielule. Meenutagem vaid Karl Ristikivi luulekogu „Inimese teekond“.
Oluline on, et John Bunyan'ilgi muutus väline vangistus eluteekonna vaimuliku vaatluse hiilgavaks võimaluseks. Igal juhul oleks see hea lugemine piirangute ajastul. Kuid tulgem tagasi kodusele diivanile. Sa võid avada hea raamatu või lingi www.jerusalemexperience.com ja astuda vaimus üllatusterikkale teekonnale.