Otsing

Märts 2021 16 med 6de
Andres Saumets, Elva Baptistikoguduse juhatuse esimees
Fotod: https://flbaptist.org/

Ainuüksi USAs on koroona nõudnud veebruari lõpuks juba üle poole miljoni inimelu, mida on rohkem, kui riik kaotas 2. maailmasõjas, Korea ja Vietnami sõjas kokku. Ühe inimese surm on tragöödia, kuid miljoni surm on vaid statistika – sellist küünilist lauset omistatakse muide Jossif Stalinile. Kuidas on ajaloos käitunud kristlased ja mida õpetab Piibel?

Sotsiaalsete kontaktide vähendamine on ligimesearmastuse käsk
Haiguste ennetamine ja nendega võitlemine on piibellik tegevus. Vanas Testamendis on kirjeldatud rangeid karantiinimeetmeid nakkushaiguste puhuks. 3. Moosese 13. peatükk annab meditsiiniliselt detailsed kirjeldused ja seaduslikud raamid, kuidas ära tunda sümptomeid ja ümber käia raske bakteriaalse nakkushaiguse, pidalitõvega. Seal räägitakse 7–14-päevasest karantiinist, hügieeninõuetest ja desinfitseerimisest. Kui ilmnesid haigusnähud, tuli tegutseda. Uute viiruste puhul tekib nakkusoht juba enne sümptomite ilmnemist ja sageli on need kerged või puuduvad üldse. Kuid põhimõte jääb samaks. Kui on haiguse oht või on see juba tuvastatud, tuleb järgida kehtestatud reegleid. Kui me järgime valitsuse ja Terviseameti üleskutseid, ei väljenda see meie uskmatust – nagu ei suudaks Jumal meid kaitsta –, vaid täidame arukuse ja ennekõike ligimesearmastuse käsku. Meil pole põhjust kahelda vana Iisraeli usklikkuses. Kuid Piiblis pole suhtumist, et õige hõlma ei hakka ükski haigus. Mõtleme neljandale laulule Jumala sulasest: „Issand arvas heaks teda alandada haigustega“ (Js 53:10).

Kannatuste keskel ilmnes kristlaste ennastohverdav hoolitsus haigete eest ja vastastikune abi kui usuline kohustus.

Kõik abinõud, mida tunti antiikajal ja kasutatakse tänapäeval, teenivad üht eesmärki – et nakatumiskõver jääks võimalikult madalaks ja seeläbi säästetaks võimalikult paljude riskirühmadesse kuuluvate inimeste elu. Tänane parafraas Jeesuse sõnadest võiks olla: „Ei vaja maski terved, vaid haiged.“ Kuna meist keegi kindlalt ei tea, kas kanname endas viirust või mitte, pole lihtsad ettevaatusabinõud kunagi liiast. Isegi kui kaitsemask ei takista 100% viiruse levikut, on see nähtav märk meie hoolivusest ligimese suhtes. Keegi on tabavalt öelnud, et üksnes maskide kandmise ja käte pesemisega taevasse ei pääse. Lisaksin siia, et nende abinõude teadliku eiramisega võime aga taevaukse enda jaoks sulgeda ja seada seeläbi ohtu ligimese elu. Pühakirja pilt on arusaadav: „Kui sa ehitad uue koja, siis tee oma katusele käsipuu, et sa ei tõmbaks oma koja peale veresüüd, kui keegi sealt alla kukub“ (5Ms 22:8). Kui see on meie võimuses, tuleb vajalikke ettevaatusabinõusid täita tingimusteta.

Epideemiad ja äratus ligimesearmastusele 17 maski6mbleja
Koguja tõdeb: „... ei ole midagi uut päikese all“ (Kg 1:9).
Rooma impeerium vaevles samuti pandeemiate küüsis. Aastatel 165–190 möllas seal „Antoninuse katkuna“ tuntud pandeemia. Tõenäoliselt oli tegemist rõugete raskema vormiga, mille tõid endaga kaasa sõjast naasnud leegionärid. Ajaloolase Cassius Dio sõnul nakatus Rooma linnas päevas kuni kaks tuhat inimest ja iga neljas nendest suri. Haigus levis kiiresti nii maismaa- kui veeteid (Doonau, Rein) mööda, jõudes koguni Britanniasse. Tulemuseks oli veerand sajandit kestnud massiline suremine, haigus tappis kuni kolmandiku riigi elanikkonnast, destabiliseeris riiki ja avalikku korda ning tõi kaasa aastakümneid kestnud keerulise majandusliku ja sotsiaalse olukorra.
250. aastal vallandus uus, paarkümmend aastat kestnud pandeemia, mida on põhjalikult kirjeldanud kirikujuht Cyprianus. Taudi tegelik põhjus jäi ebaselgeks. Taas võis tegemist olla rõugete või mingi ülinakkava hemorraagilise palavikuga. Haigus puhkes tavaliselt sügise saabudes ja kestis südasuveni. Ainuüksi Rooma linnas suri päevas ligi viis tuhat inimest. Nakatunud jäeti koos pereliikmetega tänavale. Kui neid ei võtnud haigus, surid nad peatselt nälga, janusse ja üksindusse. Valitsus oli selles kriisis abitu, surm ei säästnud ka keisrikoda. Riigi demograafiline, majanduslik ja finantsiline alus muutus ebastabiilseks, roomlaste usuline mõtlemine sattus kriisi. Cyprianus kirjeldab, kuidas paganlikud preestrid põgenesid oma templitest, kuhu hädas inimesed olid tulnud troosti ja vastuseid otsides. Keisrid Decius ja Valerianus süüdistasid haiguse levitamises esialgu kristlasi ja see ajendas mitmeid riiklikke tagakiuse.

Meie lootus ulatub kaugemale isegi surmast, sest koos Jeesusega on meil kindel lootus ülestõusmisele.

Kuid pandeemia kestus ja raskus andsid uue võimaluse hoopis kristlastele, kelle arv kasvas eksponentsiaalselt. Miks? Kannatuste keskel ilmnes nende ennastohverdav hoolitsus haigete eest ja vastastikune abi kui usuline kohustus. Kristlastel polnud intellektuaalseid vastuseid ega üleloomulikke võimeid vältida valu, kannatusi ja surma. Nemad pakkusid vett, toitu ja hoolivust. Kui keegi tundis mõnd kristlast, siis puht statistiliselt oli tema ellujäämine tõenäolisem. Ja kui jäädi ellu, siis pakkus kogudus kõige armastusväärsemat ja stabiilsemat sotsiaalset keskkonda, mida antiikajal oli üldse võimalik leida. Rooma impeeriumi elanike südameid ei pööranud kristlaste poole nutikas apologeetika, strateegiliselt juhitud organisatsioon ega ka märtrite valatud veri, vaid elu Jeesuse sõnade järgi: „… mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ (Mt 25:40).
Oleks imeline, kui kristlasi tuntaks igal ajal ennekõike nende ennastohverdava ligimesearmastuse kaudu ega oleks põhjust rääkida vaid kriitikameelest, vandenõuteooriate levitamisest ega arutust käitumisest. See, kas ligimese ellujäämise võimalus kristlaste läheduses statistiliselt kasvab või hoopis kahaneb, on täna suuresti meie endi kätes ja peas – seda nii kaudses kui vägagi otseses tähenduses. Konkreetselt võib igapäevane ligimesearmastus väljenduda selles, et pakume naabruses elavatele vanuritele abi poes või apteegis käimisega, jagame nendega oma varusid või aitame mõne majapidamistöö juures – muidugi kõiki ettevaatusabinõusid järgides. Või võtame aega, et helistada või skaipida inimestega, kes tunnevad ennast üksildaselt, on hirmunud, segaduses või vaimselt väsinud. Kindlasti leiab igaüks meist veel oma võimalusi praktiliseks ligimesearmastuseks.

Hirmule tuleb vastu astuda lootusega
Ebakindlad ajad, ühiskondlikud vapustused, oht sattuda vaesusesse, jääda haigeks, kaotada töövõime või koguni surra – see kõik tekitab hirmu ka usklikes. Siis on hea meenutada ja lausa uuesti sõnastada, mida tähendab olla kõikvõimsa Jumala laps. Jumala võimetel ja ressurssidel pole piire, tema ustavus ei lõpe iialgi. Taevane Isa ei kaota kunagi ülevaadet, ta suudab olukordi kontrollida. Tuntud laulu algussõnad väljendavad veendunud usaldust: „Päästja käed on tugevad, nendes olen ikka hoitud“ – igal tunnil ja päeval kuni meie elupäevade lõpuni. Meie lootus ulatub kaugemale isegi surmast, sest koos Jeesusega on meil kindel lootus ülestõusmisele.
Hirmutavates olukordades aitab meid Jumala sõna, järelemõtlemine piiblisalmide üle, nende läbitunnetamine, südames kandmine, omaks võtmine. Näiteks 23. psalm Heast Karjasest. Kas teame seda ka peast?
Ja loomulikult palve. „Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ (1Pt 5:7). Meid aitab see, kui me oma mured väga konkreetselt sõnastame, välja ütleme ja nii „Jumala peale heidame“. Suur kunst seisneb selles, et me neid pärast palvetamist enam uuesti enda peale ei tõmbaks. Minu mured on piltlikult nagu rasked rauatükid, Jumal aga otsekui võimas magnet. Niipea kui ma oma mured tema suunas heidan, jäävad need tema külge. Ma ei peaks üritama neid siis uuesti jõuga endale sikutada.
Paulus ütleb: „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises“ (Fl 4:6). Meile tõotatud tasu on võimas: „Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.“ Kui me leiame selle rahu ja seda oma südames kanname, siis kiirgame seda välja ka teistele. Siis tunnevad teised meie ümber, et meil on usku ja lootust ka näilises lootusetuses. Kui siis meie kaasinimesed tahavad sellest rohkem teada, peaksime alati olema „valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on“ (1Pt 3:15). Ja lootust meil jätkub!

Uudised

Töötegijate kokkusaamine zoom'is

26 Märts 2021
Töötegijate kokkusaamine zoom'is

Märts 2021Erki Tamm, EKB Liidu president Füüsilistel kokkusaamistel on oma piirid ees, kuid zoomi keskkonnas neid piiranguid pole. 1. märtsi õhtutundidel kohtusid „näost näkku“ üle 60 vaimuliku töötegija umbes 45...

2021-2-märts

26 Märts 2021
2021-2-märts

SISUKORD Hoiame sõna silme ees! Tiina AltSündeemia mõtlus Euroopa Baptistiföderatsiooni ainetel Meego RemmelKindel lootus lõpuajas Ermo JürmaIlmar Tomusk pühendub lastele ja eesti keelele Mari-Vivian EllamHalb evangeelium Timo LigeTegevuste väärtustamisest väärtuspõhise tegutsemise...

Tänumeelses eestpalves

26 Märts 2021
Tänumeelses eestpalves

Märts 2021 Paul Gill, Viru Vangla kaplan ja Mustvee Betaania koguduse pastor Ajal, kus kirjutan neid ridu, on Eesti Vabariigi koroonaviiruse näitajad Euroopa Liidus teisel kohal. Meist eespool on vaid Tšehhi...

Kahesuunaline jüngerlus ehk seminari uus veebikursus kogudustele

26 Märts 2021
Kahesuunaline jüngerlus ehk seminari uus veebikursus kogudustele

Märts 2021 Einike Pilli, KUSi rektorRagne Kivimets, Mission Estonia Worship misjonär Meile kui kristlastele on tuttav Jeesuse Misjonikäsk „Minge tehke jüngriteks kõik rahvad...“, aga kui paljud teavad, mida me jüngrite tegemise...

Avo Rosenvald töötab 300 inimesega maheaias

26 Märts 2021
Avo Rosenvald töötab 300 inimesega maheaias

Märts 2021 Kerli Valk, Tartu Kolgata baptistikogudus Kuidas sai Tartu Maheaed alguse ja mis motiveerib Sind sellega jätkuvalt tegelema?Tosin aastat tagasi märkasin, et Tartu kortermajades elavatel inimestel pole võimalust endale ise...

Eksimine on inimlik, andeksandmine jumalik

26 Märts 2021
Eksimine on inimlik, andeksandmine jumalik

Märts 2021 Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud Luuka evangeeliumi 17. peatükis on toodud Jeesuse ja tema jüngrite vaheline vestlus: „Jeesus ütles oma jüngritele: „On võimatu, et ei tuleks ahvatlusi patule, aga...

Teistmoodi lockdown

26 Märts 2021

Märts 2021Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees Aasta on möödunud ja meil tuleb taas elada lukkupandud ühiskonnas. Kuid vähem teatakse ühest teistsugusest lockdownist. Monoteistlikele religioonidele omastest elu pausile paneku aegadest:...

Avan juubelialbumi Oleviste 70

26 Märts 2021
Avan juubelialbumi Oleviste 70

Märts 2021 Rait Tõnnori, Oleviste kogudusIlmunud on Oleviste 70. aastapäevale pühendatud album, mis annab ülevaate koguduse elust kõrge kirikutorni all nende aastakümnete kestel. Väärikatel verstapostidel on ikka olnud kombeks teha tagasivaateid...

Ühenduslülid ja keed

26 Märts 2021

Märts 2021Monika Lige, Toronto baptistikogudus Oleme lülidühenduslülidja keedja sillad olemeüle aegade veeja sambad olemesadamakaid oleme kaja kodusadama tuledmu isa- ning emamaasind ma tunnen

1700 aastat riikliku kaitse all olnud pühapäeva

26 Märts 2021
1700 aastat riikliku kaitse all olnud pühapäeva

Märts 2021 Joosep Tammo, emeriitpastor Pärnust 3. märtsil 321. aastal kuulutas keiser Konstantinus „päikese päeva“ (dies solis) „riiklikuks pühaks“. Edikt ütleb: „Kõik kohtumõistjad, linnaelanikud ja käsitöölised peavad austusväärsel päikese päeval puhkama.“...

Linke