Oktoober 2021 
Joosep Tammo, emeriitpastor Pärnust
Käesoleva aasta märtsis möödus 700 aastat itaalia kirjaniku ja poliitikategelase Dante Alighieri surmast. Seoses selle tähtpäevaga nimetas paavst Franciscus teda „lootuse prohvetiks“. Kindlasti on Dante üks kuulsamaid renessansiaja poeete, kelle peamine teos „Jumalik komöödia“, mida ta kirjutas aastail 1307–1321, on kujunenud Euroopa kirjanduse klassikaks. „Divina Commedia“ tõlked on olnud rahvuskeelte küpsuse märgiks. Poeemi avalaul ilmus eesti keeles Villem Grünthal-Ridala poolt tõlgituna 1910. aastal. Tänaseks on eesti keeles saadaval kogu teos. Kindlasti on see märgilise tähendusega lektüür.
Sissevaade põrgusse
„Jumaliku komöödia“ peategelane külastab põrgut, purgatooriumi ehk puhastustuld ja paradiisi. Tõsi, just esimest osa, mis käsitleb põrgut, on kõige enam kommenteeritud ja tõlgendatud. Selles kirjeldatud põrgupiinad šokeerivad meid tänini.
Põrguväravale on kirjutatud: „Kes siit sisse lähevad, neil pole enam lootust.“ Me leiame siit karistatuid, kes ripuvad konksude otsas, keda sunnitakse pidevalt vett jooma, keda kastetakse ikka ja jälle veristesse voogudesse, keda jälitavad tuulefuuriad, kes on lõputuid kordi uppunud ja kõikvõimalike piinamisvahenditega piinatud, kes vastastikku üksteist õgivad, kuid ei saa iialgi söönuks, kes on mässitud madudesse, kes neid kägistavad, keda saadavad lõputud tulepiinad. Kuna neil on vaid variihud, tunnevad nad küll valu, kuid tuli ei saa neid hävitada. Selline on põrgusse sattunute kohutav saatus. Nende piinadel pole lõppu. Armule võivad loota vaid purgatooriumisse sattunud.
Kuid poeemi värsid on kaunid ja vokaalid kõlavad. Selline kontrastsus vormi ja sisu vahel vaid rõhutab olukorra kohutavust.
„Divina Commedia“ tõlked on olnud rahvuskeelte küpsuse märgiks.
Lootus taevale
Poeem ise aga koputab ettevaatlikult taeva väravale. Unustasin öelda, et Dante ei ole sellel teekonnal üksi. Tal on kolm saatjat: Vergilius esindab klassikalist kunsti, Beatrice uue kunsti loomingulisust ja Bernhard Clairvaux eesmärgikindlat pühadust. Taeva väravate taga aga naeratab Kolmainu Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim.
Me märkame, et arv kolm läbib kogu poeemi. Kõigepealt poeemi kolm osa, igas peatükis on kolmkümmend kolm salmi (välja arvatud esimene sissejuhatav peatükk) ja lisaks sellele tertsiinide kolmkõla.
See kolmkõla on osa keskaegse maailmapildi täiusest. Kuid vormilisele täiusele vastandub kurb tegelikkus. Eesmärgile jõudnuina kõnelevad kõik kolm rändurit tuliseid sõnu langenud kiriku ja kurjade kirikuvürstide kohta. Ja siis kostab kohutav sõnum, et isegi paavst on langenud. Usk tõesse püsib aga kõikumatuna.
Juht ei ole tavaline patune
Põrgust leiavad rändurid ka õilsaid kodanikke. Neid kohates langeb Dante minestusse. Nende kohtuotsus tundub talle liialt karmina. Kuna ta ei taha hakata süüdistama Jumalat, kaotab ta teadvuse.
Rünnakute keskmes on aga paavstlus sellisena, nagu Dante seda tundma õppis. Siin on Clemens V (1305–1314) ja Johannes XXII (1316–1334) ning Dantet kõige enam ärritanud Bonifatius VIII (1294–1303). Viimast kahtlustati ketserluses. Kaudselt oli ta seotud ka Dante väljaajamisega oma kodulinnast Firenzest. Poeem ise sündiski võõrsil.
Dante ei kahelnud paavstluse tähtsuses. Ta uskus, et see on monarhe tasakaalustav jõud. Kuid teda šokeeris paavstide ilmalik käitumine. Mitmed kasutasid oma ametit isiklikuks rikastumiseks. Nende elu ei vastanud kuidagi kristlikule vaesuse ideaalile, mida evangeeliumid meile õpetavad.
Dantet ei häirinud ka paavstidele antud võimutäius. Vastupidi, teda häiris, et nad väärkasutasid seda. Nad ei täitnud oma ameti tegelikku ülesannet ‒ kehastada armastavat kirikut, kes kannaks sellesse maailma Jumala vaimset sädet.
Selles mõttes tabab poeedi kriitika samuti hilisemaid reformaatoreid, ükskõik kui suur või väike nende võim ka ei oleks olnud. Pole sugugi juhuslik, et ikka ja jälle on karismaatikuid, kes näevad oma nägemustes ka preestreid, kirikujuhte ja paavste põrgus. Selles mõttes on nende nägemused uue ajastu piiril seisnud Dantega sarnased.
Meie jaoks kõlab siin aga tõdemus: see, kellele on antud vastutus esindada Jumala tööd keset maist elu, on erilises olukorras. Erilisele vastutusele ei vasta ainult väärikas tasu, vaid ka õiglane kohtuotsus. Kui juhid unustavad oma tõelised ülesanded, tabab kogu ristirahvast õnnetus. Juht ei ole siin niisiis tavaline patune. Tema vastutus on suurem. Ametiväärikus on otseses seoses karistuse raskusega, mis tabab ametikandjat, kes teisi oma elu või õpetusega eksitab.
Paavstid, keda Dante põlgas, ei olnud oma ajastule eeskujuks. Nagu öeldakse, kala hakkab peast mädanema. Uhkeldav ja maist võimu ning varandusi armastav elulaad pidi taevani paistma. Siit ka poeedi nägemus vaimulikest ametikandjatest, keda võib isegi põrgus kohata.
Erilisele vastutusele ei vasta ainult väärikas tasu, vaid ka õiglane kohtuotsus.
Lootust lootusetuses
Dante poeem „Jumalik komöödia“ on meeleheitlik katse kinnitada oma lugejais usku õndsusloo piibellikku jätkumisse. Kellel on silmad lugeda ja kõrvad kuulda, peaks aru saama, et Jumal on armuline, kuid tema kohtud on õiglased.
Võib-olla just sellest räägib Dante „Jumaliku komöödia“ erakordne mõju Stalini-aegsel Venemaal ja Natsi-Saksamaa koonduslaagrites. Vangide hulgas oli alati haritlasi, kes parematel päevadel olid Dante poeemi tundma õppinud. Nüüd, keset kohutavat viletsust, pöördusid nad selle juurde tagasi. Üks neist oli Ossip Mandelstam, kes esimese maailmasõja aegses saksa sõjavangide laagris Itaalias pidas „Jumalikust komöödiast“ loenguid ja seminare.
Mandelstam oli küll juut, kuid Peterburi ülikoolis õppides oli ta pöördunud ja astunud metodisti kiriku liikmeks. Tänu heale mälule retsiteeris ta Dante loomingut peast. Loomulikult tuli seejuures jutuks just põrgu. Keset vangide raskeid kannatusi jäi üle loota vaid Jumala õiglusele viimses kohtus.
Mida Dante paradiisis kuuleb ja näeb, seostub evangeeliumi sõnumiga: „Ristija Johannese päevist tänini rünnatakse taevariiki ja ründajad kisuvad selle endale“ (Mt 11:12). See on kristliku müstika lühike kokkuvõte: „Läbi armastuse tule ja kõrge lootuse kannatab taevariigi taotleja vägivalda. Jumala tahe võidab. Mitte nii, nagu inimene inimest võidab, vaid Jumal tahab, et teda võidetakse ja võidetuna võidab ta oma helduses.“
Sellisena särab Dante looming läbi 700 aasta oma karmuses ja lootusrikkuses siin kaduvuse maal.
Artikkel on inspireeritud kahest allikast:
Paljude kaasaegsete saksa romaanide autori ja religiooniloolase Sibylle Lewitscharoff'i artikkel „Gott straft auch seine Stellvertreter“, Herder Korrespondenz, august 2021.
Gotthard Fuchs'i artikkel nädalalehes Christ in der Gegenwart, september 2021.
