Vanematekogu esimeheks valiti Joosep Tammo

05/2016 24 joosep tarmo 1
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Vanematekogu koosseis uuenes 8 „noorema” liikme võrra. Kuidas sina „elupõlise vanemana” seda muudatust hindad?
Olen olnud Liidu kollektiivse juhtorganiga kaasas 31 aastat. Nende aastatega on selle vorm ja ülesanded muutunud. Nõukogude Eestis oli vanempresbüteril suhteliselt suur otsustusõigus, sest ta oli n-ö „puhvriks“ riigi ja koguduste vahel. Nõukogu oli talle eelkõige nõuandev organ.
90-ndatel sai vanempresbüterist president ja Presbüterite nõukogust Liidu juhatus. Kuid selline süsteem oli liialt kohmakas, sest elu nõudis kiireid ja kompetentseid otsuseid.
President Helari Puu ajal võeti vastu Liidu uus põhikiri, mille järgi juhatusse kuulusid president ja asepresident ning tööharude juhid, vastavalt presidendi soovile. Senisest laiapõhjalisest juhatusest sai vanematekogu, kuhu kuuluvad president, asepresident, vene regiooni vanempresbüter, 1000-liikmelise koguduse ja 9 piirkonna esindajad ning 6 vabalt valitavat liiget. Vanematekogu valib presidendi ettepanekul peasekretäri ja teised juhatuse liikmed, jälgib konverentsi otsuste elluviimist ja annab presidendile ja juhatusele ning teistele tööorganitele vajalikke soovitusi. See sarnaneb linnavalitsuse ja volikogu suhtele. Erandiks vaid see, et „linnapea“ ja „abilinnapea“ on volikogu liikmed ja volikogu juhatab „aselinnapea“.
Uute ja nooremate liikmete tulek vanematekogusse toob kindlasti uusi vaatenurki ja see on tervitatav.

Seni oli (ase)president poolautomaatselt vanematekogu juhtide hulgas. Millest on tingitud praegune muudatus?
Senise praktika põhjenduseks oli, et Liidu juhatus peaks olema vanematekoguga orgaaniliselt seotud, et ei tekiks asjatuid möödarääkimisi, arusaamatusi ja vastandumisi. Enamiku vanematekogu päevakorrast esitab ju tegelikult juhatus. Kuid vahepeal on koguduste Liit saanud tugevamaks ja juhatuse töö efektiivsemaks. Ühesõnaga, meil on nüüd võimsama mootoriga auto, mis vajab veelgi paremat juhtimissüsteemi, sidurit ja pidureid. Pärast mitmete koguduste ettepanekuid otsustas vanematekogu valida oma esimehe ja aseesimehe endi hulgast. Vanematekogu tihe side juhatusega on tagatud presidendi ja asepresidendi vanematekogu liikmeks olekuga ning vanematekogu (ase)esimehe osavõtuga juhatuse istungitest.

Liidul on hulk esindajaid tööharudes, allasutustes ja koostööpartnerite juures. Kas iga vanematekogu liige saab endale ka mõne individuaalse vastutusala?
Senini on olnud heaks tavaks, et igal vanematekogu liikmel on ka oma vastutusala, mille tegevust ta jälgib ja vanematekogu informeerib. Selline täpsem tööjaotus otsustatakse septembris. Piirkondade vanematel on oma valdkond, s.o piirkond, juba olemas.

Mis olid esimese koosoleku suuremad küsimused?
Avakoosoleku esimesed punktid olid tehnilist laadi. Vanematekogu esimehe ja aseesimehe valimine, mis laabus sujuvalt. Tänan siinkohal kõiki vanematekogu liikmeid mulle ja Tarmo Ligele osutatud usalduse eest. Eelmise vanematekogu viimase protokolli kinnitamine. See polnudki nii lihtne, sest osa praeguseid liikmed osales selles, osa mitte.
Sisulise poole pealt oli huvitav ja oluline kuulata presidendi ning kõigi liikmete nägemust, millisena mõistavad nad oma osa vanematekogus.

Kas vanematekogu poolt 11 aastat tagasi vastu võetud kodukord vajab juba uuendamist?
Vanematekogu kodukorda tehti juba esimesel istungil mitmeid täpsustusi. Näiteks otsustati, et kui vähemalt üks liige soovib salajast hääletust, siis see nii ka toimub. Teiseks, et koosolekute salvestusi ei tehta, kui selleks pole erakordset vajadust. Leiti, et Karjase Kirjas võiks olla ka vanematekogu rubriik.
Kodukord on niisugune dokument, mida tuleb ikka ja jälle üle vaadata, et elule mitte jalgu jääda. Küllap saab täpsustuse ka volitustega hääletamise küsimus.

Kutsun kõiki Teekäija lugejaid üles palvetama meie Liidu presidendi ja asepresidendi, juhatuse ja vanematekogu eest. Saalomoni õpetussõnades on öeldud: „Mina armastan neid, kes armastavad mind ja kes otsivad mind, need leiavad minu“ (Õp 8:17).