Viis presidenti hindasid Liidu ühtsust

01/2017 22 toomas vardja
Toomas Vardja kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Uurimus „EEKBLi põhiväärtused ja Liidu ühtsus presidentide vaatepunktist” andis põgusa sissevaate meie koguduste õpetuslikku ühisossa.
Huvi antud teema vastu tuli tahtmisest oma juuri tundma õppida. Olen üles kasvanud Oleviste koguduses, mis teadupärast on liidetud 8st eri kogudusest, nagu on erinäolisi kogudusi ka Liidus.
Töö eripäraks oli 20minutiline dokumentaalfilm, milles Liidu viis presidenti väljendavad oma vaateid. Sellist innovatiivset vormivalikut põhjendas ühest küljest minu elukutse videograafina. Teisalt on kogu maailm muutumas visuaalsemaks ja tehnoloogia areng võimaldab jäädvustada materjali, mida saab hiljem ka ajaloo uurimiseks kasutada. Sõnad säilivad kirjas, ent videopildis näeme, kuuleme ning tajume inimese isiksusejooni ja suhtumist.
Eesmärk oli luua kunstiline ja kinolik, visuaalselt haarav tervik, mille keskmes oleks presidentide arvamusavaldused. Intervjuud filmiti 2016. aasta kevadel Liidu viie presidendiga: Ülo Meriloo (1985–1992), Joosep Tammo (1992–1998, 2004–2008), Helari Puu (1998–2004), Meego Remmel (2008–2016) ja Erki Tamm (alates 2016).
Intervjueeritavad hindasid Liidu koguduste ühtsust ja nelja põhiväärtust: olla piibli-, koguduslik, pühitsuslik ja misjoniliikumine. Film vaatab Liidu tänast päeva, mitte igaühe juhtimisperioodi.

Sõnad säilivad kirjas, ent videopildis näeme, kuuleme ning tajume inimese isiksusejooni ja suhtumist.

Koguduste õpetuslik ühtsus

Liidus oli 1.01.2016 seisuga 83 kogudust, kokku 6361 liikmega. Vanimad kogudused on tegutsenud 132 aastat, noorimad on rajatud alles äsja. Nad on erineva asupaiga ja korraldusega (kogunetakse nii sakraalhoonetes kui kodugruppides erapinnal).
Liidu kodulehe kohaselt on neil kõigil ühine missioon ‒ „järgida Jumala kutset elumuutvate koguduste liikumisena, kes kuulutab evangeeliumi Jeesusest Kristusest Püha Vaimu väes”. Seega lähtub nende tegevus Jumala kutsest, keskmes pole konstitutsioon ega hierarhia, vaid evangeeliumi kuulutav liikumine ja jõud selleks tuleb Jumalalt.

M. Remmeli sõnul on koguduste eesmärgiks elusid muuta ja nii võib Liitu nimetada elumuutvaks usuliikumiseks. E. Tamm võrdles Liitu perekonnaga, kus ühtsust näitavad „koostegemised”. Ü. Meriloo järgi ühendab Liidu kogudusi Jeesuse misjonikäsk.
Ühtsus ei tähenda, et kõik oleksid ühesugused. Pigem peavad nad üheskoos moodustama harmoonilise terviku. Iga kogudus omaette on juba tervik. Ü. Meriloo möönis, et „tavad ja arusaamad” on suuremate koguduste järgi. J. Tammo tõi välja, et eri taustadega kogudused on „õppinud koostööd” ja et „põhiasjades tajume ühtsust”. Otsustava murdekohana osutas ta 90ndatele, mil oli võimalus lahkneda tagasi eri liitudeks või leida ühine nimetaja ja minna koos edasi. Viimase tegi tema väitel võimalikuks nelja põhiväärtuse formuleerimine.
Presidentide jutus jäid mõneti üllatuslikult mainimata aastakonverentside ja vanematekogu seisukohad ühiskonna aktuaalsete küsimuste osas. Meie ühtekuuluvust ei kirjeldanud nad ka läbi vastandumise mõnele teisele uskkonnale ega mittekristlastele. Ühtsust otsisid nad Liidu sisemistest väärtustest, positiivsetest rõhuasetustest ja pidasid selle võtmeteguriks ühist eesmärki.

Liidu õpetusliku ühtsuse aluseks on üksmeel põhiväärtustes: olla piibli-, koguduslik, pühitsuslik ja misjoniliikumine.

Piibliliikumine. „Piibel on meie ainus ja viimne autoriteettekst,” sõnas M. Remmel. Piibliga põhjendavad kogudused oma moraali ja usulisi väiteid. Piibli tõlgendamine käib läbi Jeesuse ja tema ristisurma ning ka Vana Testamenti vaadatakse selle valgel.
J. Tammo ütles, et on kogudusi, kus Piiblit tõlgendavad ainult haritud teoloogid, ent meie „usume, et iga lihtinimene saab ka Piiblist aru”.
Igaüks peaks seda pidevalt lugema, sest nagu H. Puu ütles, on Piibel „iga uskliku elu ja ellusuhtumise” aluseks.

E. Tamm tõi esile, et ilma „Jumala sõna ilmutuseta” jääb ainult oma tahe, aga „kristlik usk keskendub Jumala tahtele”. Kiriklik traditsioon, vaimulik kirjandus, koguduste põhikirjad ja muud tekstid on teisejärgulised.

Koguduslik liikumine. Sellest jutustasid presidendid kõige rohkem. Osalt põhjendab seda tõik, et kogudus on küll Liidu osa, ent toimiv ja iseseisev. Liit ei sekku koguduse siseasjadesse. J. Tammo sõnul on Liidu näol kogudustele olemas „vennalikud nõuandjad”.
E. Tamm tõdes, et kogudust ehitavad üles vaimuannid (1Kr 12).

Erki Tamm võrdles Liitu perekonnaga, kus ühtsust näitavad „koostegemised”. 23 presidendid yhispildil

M. Remmeli sõnul tunnetavad kogudused oma eesmärke Püha Vaimu ja Pühakirja kaudu ning „kogudus on autoriteet, kes aitab ellu viia Jumala plaani ... kristlastel on suurem missioon kui oma isikliku elu äraelamine”.
Kõlas mõte, et koguduses avaldub Kristuse ihu täiuslikkus – seega pole koguduste liit Piibli kohaselt ilmtingimata vajalik. Liit on kogudustele pigem toetaja ja nõuandja ning ei dikteeri kooskäimise vormi ega sisu. Selline paindlikkus võimaldab nimetada Liitu liikumiseks, mitte institutsiooniks. Koguduse mõiste vabama tõlgendamise ilming on seegi, et viimastel aastatel on Liidu liikmeiks saanud (kodu)kogudused, kellel pole traditsioonilisi pühapäevaseid kogunemisi sakraalhoones (nt 3D Kogudus).

Pühitsuslik liikumine. Piiblist juhindumine avaldub kõrvaltvaataja pilgule ennekõike kristlikus moraalis, mida koos vaimuliku distsipliiniga võib nimetada pühitsuseks.
J. Tammo ütles, et vajadus pühitsust eraldi rõhutada tekkis ajal, mil „kõik olid ristiinimesed“ ja seda ka piibellikke ideaale järgimata. Muutus tuli ärkamisega, mis tõi inimesed patutundmisele. „Esimesed suured asjad, millest tunti, et peab vabanema, olid joomine, vargused, lodev elu,“ loetles ta. Pühitsuselu lähtub Jeesuse ideaalist: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!” (Mt 5:48).

Ü. Meriloo sõnul saab üsna kiirelt selgeks, kas usuga kaasnevad ka teod ehk kas inimene „on ise ka selles rõõmusõnumis või lihtsalt filosofeerib”.
M. Remmel nentis, et pühitsus näitab, et keegi või miski on eriline. Meie kontekstis on see püüd saada rohkem Jeesuse sarnaseks. Nii meie teod kui ka see, mida me tegemata jätame, peaks peegeldama Jeesust.
E. Tamme silmis esitab Pühakiri väljakutse – järgida Jeesust – ja kõik muu tuleb selle järel, vahest lausa kaasneb sellega loomulikul teel. „Jeesus kutsub meid iseendaga osadusse ja temaga suhe muudab meid!“
Pühitsuselu võimaldab arutleda, kuivõrd tuleb meil armu tegudega välja teenida. Presidentide jutust ilmnes mõlemat: Jeesuse armule toetumist ja inimesepoolset pingutamist. Viimane jäi rohkem kõlama, ent siin tuleb tõdeda, et küsimus oli spetsiifiliselt pühitsuselu kohta. Sestap ei saa nendest vastustest järeldada, milline oli presidentide täpsem seisukoht armu ja heade tegude tasakaalust.

Misjoniliikumine. „Me nägemus ja igatsus on, et iga koguduseliige oleks misjonär,” sõnas H. Puu. Seda, et iga kristlane peaks tunnistama usku oma elu- ja töökohas, rõhutasid kõik.
M. Remmel tõdes: „Jumala missioon on suurem kui meie ise, samuti on see suurem kui meie Liit ... misjoniliikumise tunneb ära sellest, et järgitakse armastuse ja jüngerdamise käske.”
E. Tamme sõnul on misjon Jumala tahtmise sündimise taotlemine maa peal.
Ükski president ei nimetatud seejuures evangeelseid teenistusi või eriprojekte, mis inimesi kirikusse tõmbaks. J. Tammo ütles lausa, et tal on „vähe usku programmidesse”. Eelkõige on oluline tunnistada oma usku igapäevaselt meie ümber olevatele inimestele; armastada ja jüngerdada.

Käesolev töö uuris, kui ühtsena näevad Liitu inimesed, kes on viimase kolmekümne aasta jooksul seda ise juhtinud. Liidu põhiväärtused on oluliseks juhiseks visiooni ja missiooni loomisel. Need annavad pastoritele ja tööharujuhtidele suuna, et nii midagi olulist ei ununeks. Samas pole Liidu tasandil tehtud neid meeldejäävaks. Puudub suurtähelühend, visuaalne kontseptsioon jms, mis aitaksid põhiväärtusi propageerida.
Presidentidega intervjuusid ette valmistades arvasin, et nendega on raske ühist aega leida, rääkimata sellest, et aukartus nendega suheldes oli suur. Üllatuslikult olid nad väga vastutulelikud ja koostööaltid. Nad on soojad inimesed, „vennad”, kelle sõnumis on vägi.