Kui vaba on kogudus, kui vaba on liit?

05/2018 12 leho paldre
Ettekanne EKB Liidu talvekonverentsil 17. veebruaril 2018 KUSis
Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor

Kuigi pealkirjaks on „Kui vaba on kogudus, kui vaba on liit?“, lisan sellesse teemasse lisaks liidule ja kogudusele veel väiksema tasandi, üksikuskliku. Kõigepealt küsingi: Kui vaba on usklik, üksikinimene? Kas ja miks on tal üldse vaja „oma“ kogudust? Teises osas püüan vastata: Kui vaba on kogudus (a) oma liikmete suhtes ja (b) liidu suhtes? Kolmandas osas vaatan: Kui vaba on liit koguduste suhtes?

Koguduse liikmeks olemisega määratleb inimene ka selle, kes on tema vaimulikud autoriteedid.

1. Kui vaba on usklik? Milleks on vaja „oma“ kogudust?
Kui vaba on usklik inimene koguduslikus mõttes? Uues Testamendis on mitu kirjakohta, mis eeldavad, et igal usklikul peab olema üks kogudus, mis on temale „oma“ kogudus. Ta ei ole vaba selles mõttes, et „käin, kus tahan“. Oma kogudus on oluline nii kaasvastutuse kui ka vaimuliku kasvamise seisukohalt.

Usklik vastutab „oma“ koguduse ees

„Kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! … Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, … Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kogudusele!“ (Mt 18:15–17).
Kogudus on Jeesuse sõnade järgi viimaseks maiseks instantsiks, kelle ees usklik inimene peab oma tegudest aru andma. See aga eeldab, et „kogudus“ on kuidagiviisi üheselt määratletav inimeste hulk. Millisele kogudusele peaks ütlema, kui usklik korduva noomimise peale meelt ei paranda? Usklik ei pea ju aru andma mitte iga koguduse ees. Jeesuse sõnade eelduseks on, et iga usklik teeb valiku: ma pühendun nendele õdedele-vendadele, olles selle konkreetse koguduse liige – mitte ei käi siin-seal ja igal pool. Muul moel ei oleks võimalik Jeesuse käsk „öelda kogudusele“, kui me eksime. Selleks, et meil kriisiolukordades oleks õigele teele suunajaid, on meil vaja ennast siduda ka headel aegadel.
Ühelt poolt usklik piirab oma vabadust kuulumisega „oma“ kogudusse. Aga see on vajalik selleks, et me oleksime kaasvastutavad ja toetaksime üksteist vaimulikult. Me vajame vastastikku kaasvastutust üksteise usuelu eest.

Usklikul peavad olema „oma“ juhid

Teine põhjus, miks piirata oma vabadust kuulumisega konkreetsesse kogudusse, on see, et me igaüks vajame juhatamist.
Uus Testament ütleb, et usklik inimene peab olema kuulekas „oma“ juhtidele: vanematele, ülevaatajatele. „Olge kuulekad oma juhatajaile ja alistuge neile! Nemad ju valvavad teie hingede üle nagu need, kellel tuleb aru anda“ (Hb 13:17). Kõik need tegevused: kuulekus, juhtimine, alistumine, hingede üle valvamine – need eeldavad mingil moel määratletud koguduse liikmeskonna olemasolu.
Koguduse liikmeks olemisega määratleb inimene ka selle, kes on tema vaimulikud autoriteedid: kellel ta laseb ennast vaimulikult juhatada. See juhtimine käib mitmel moel: jutluste kaudu; selle kaudu, mida kogudus teeb ja mida ta ei tee; koos veedetud aja kaudu; spontaansete vestluste kaudu; nõustamise kaudu; isikliku elu eeskuju kaudu.
Tänapäeval on palju avatust ja liikumist. Meid juhatavad jutlustajad internetist, raadiost, telest ja raamatutest. Aeg-ajalt külastame teisi kogudusi: kes rohkem, kes vähem. Mitmed kuuluvad mõnda parakiriklikku organisatsiooni, kus on oma vaimulikud juhid. Kes on sinu vaimulikud juhatajad? Kas sa oled teinud teadliku valiku või lased ennast juhtida igal õpetajal, kelle peale satud raadios, teles, internetis? Kui palju sa lased oma koguduse juhtidel täita piibellikku mandaati ja olla sinu juhatajad? Kuuletumine „oma“ juhtidele piirab vabadust, ent see aitab kaasa sellele, et inimese usk kasvab õiges suunas ja jääb püsima kuni lõpuni.

Karjased peavad hoidma „oma“ karja

Kolmandaks eeldab kohalikku kogudusse kuulumist veel Uue Testamendi mõte, et karjased peavad hoidma „oma“ karja. Peetrus kirjutab: „Hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi“ (1Pt 5:2–3).
Kust teab karjane, kes on tema kari? Kes on need inimesed, kelle eest peab koguduse karjane (vanemad, juhatus) vastutama? Kelle eest annavad nad Jumala ees aru? Meie jaoks on liikmenimekiri vahend, millega määratleme oma koguduse vastutuspiirkonna: karjane/juhatus on Jumala poolt seatud vastutama vaimulikult nende inimeste eest, kes on andnud teada, et nad soovivad olla selle koguduse liikmed. See on ka üks põhjuseid, miks on õige võtta kogudusse liikmeks ainult neid, kes kavatsevad koguduses osaleda. Samuti on see põhjuseks, miks kustutada nimekirjast liikmed, kes on kogudusest eemale jäänud. Karjastel on vastutus kanda hoolt iga inimese eest, kes on „teile antud Jumala karjas“. Aga kui inimesega pole võimalik kontakti saada või ta ei soovi pikema aja jooksul, et karjased teda vaimulikult suunaksid, siis puudub selleks reaalne võimalus. Sel juhul tuleb fikseerida tõsiasi, et see inimene ei kuulu enam „teile hoida antud“ karja hulka. Praktiliselt tähendab see nimekirjast kustutamist.
Koguduse juhtidel on kindlasti vastutus ka nende ees, kes osalevad regulaarselt koguduse elus, ent ei ole liikmed. Aga see vastutus on väiksem: nad ju ei ole avaldanud soovi, et nende eest vaimulikult hoolitsetaks. Liikmeks olek tähendab muuhulgas ka seda, et ma asetan end koguduse vanemate alla ja luban neil olla enda ülevaataja: juhtige mind. See ei tähenda, et koguduse liikmel ei tohiks olla oma arvamust – iga usklik vastutab viimselt Jumala ees ja peab ka kogudusse tooma oma tunnetuse.
Niisiis, Piibli järgi me ei ole vabad olema üksikud ja omaette usklikud. Kogudusse kuulumisega me piirame oma vabadust, aga see on meie usuelu kasvamiseks ja püsimiseks vajalik piirang. Samamoodi piirab inimese vabadust näiteks abielu ja perekond. Aga enamik valib siiski perekonna kasuks, sest perekonda kuulumise hüved kaaluvad kõrgelt üles piirangud, mida perekond üksikisiku vabadusele seab.

 Perekonda kuulumise hüved kaaluvad kõrgelt üles piirangud, mida perekond üksikisiku vabadusele seab.

2. Kui vaba on kogudus?

Püüan vastata sellele küsimusele kahe nurga alt: Kui vaba on kogudus oma liikmete suhtes? Ja kui vaba on kogudus liidu suhtes? 13 kodu

Kui vaba on kogudus oma liikmete suhtes?

Eelnenust on juba välja tulnud, et koguduse juhtidel on vastutus kasvatada ja hoida oma liikmeid. See hõlmab ka moraalset vastutust: võtta vaevaks suunata õigele teele patustamise korral.
Koguduse vabadust piiravad aga veel päris paljud asjaolud. Esmalt muidugi otseselt vaimulikud tegurid: Jumala hoiab meid valele teele sattumast; Pühakiri annab meile juhiseid; vaimulikud traditsioonid jms.
Aga kogudus peab arvestama ka kultuuriliste piirajatega. Meie vabadust piirab meie keel: mis sõnu me kasutame. Näiteks vanasti olid Jumala teod „imelikud“, tänapäeval „imelised“. Me sõltume kultuurinormidest. Näiteks, kas saunas sobib pidada palvekoosolekut? Nõukogude ajal seondus sõpruskonna või töökaaslastega saunaskäimine orgiatega ja usklike hulgas käidi seetõttu saunas pigem pereringis. Tänapäeval kuulub saun sageli kristlike laagrite või palverännakute juurde.
Koguduse tegevus sõltub ka laiemast usulisest kontekstist. Sada aastat tagasi vastandusid Eestis uskkonnad üksteisele teravalt, praeguseks on läbisaamine üsna hea. Koguduse tööd võivad kohalikul tasandil mõjutada mitukümmend aastat tagasi olnud konfliktid või negatiivsed sündmused – sellega tuleb arvestada. Ühiskonnas laiemalt vastandume negatiivse kuvandiga usuliikumistele: me ei käi ukselt-uksele nagu mõni teine usuliikumine, ehkki meetodis iseenesest pole midagi väära. Ja lõpuks on lihtsalt mingid usulised tavad, millest me kinni peame, sest me oleme nendega harjunud ja need annavad meile turvalisust.

Koguduse vabadust piirab ka ajaline mõõde. Kujutame ette, et kogudusse astub 15aastane inimene. Temal ja ka kogudusel on loomulik ootus, et see kogudus on tema vaimulikuks koduks „kuni surm meid lahutab“, st umbes 70 aastat – kui see inimene ei koli mujale, ei muuda oma usulisi vaateid vms. Samal ajahetkel on koguduses aga 85aastaseid, kes on juba olnud liikmeks 70 aastat. Seega on koguduse ajaline mõõde 70+70=140 aastat! Staažika koguduse vabadus ja vastutus on piiratud 140aastase perspektiiviga. Äsja rajatud koguduse vabadus ja vastutus on „kõigest“ 70 aastat: olla uutele liikmetele vaimulikuks juhatajaks nende elu lõpuni. Loomulikult ei ole kõik ühes koguduses nii kaua: paljud tulevad usule vanemas eas või liituvad kogudusega kolimise teel keskeas. Aga minimaalselt 100 aastat (50 ette ja 50 tahapoole) võiks olla koguduse ajaline perspektiiv, kui kogudus otsib visioone, teeb muudatusi, seab sihte. Kogudus kannab Jumala ees vastutust kõigi ees, kes on eri aegadel kogudusega liitunud.

Järgneb juunikuu Teekäijas