Tänulaulupidu meie südames

August 2019 02 pastoridv01
Tarmo Lige, Kalju baptistikoguduse pastor

Küllap see oli Jumala plaan, et 7. juulil toimus Kalamaja kirikus Eesti-Kanada jumalateenistus. Võis eeldada, et inimesed eelistavad laulupidu, kuid eksisime. Paljud valisid mõlemad, osavõtt ületas kõik ootused.
Joosep lahutati perekonnast ja kodumaast. Täpsemini – ta viidi tundmatusse. Sündmuste lõppu me teame: „Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus“ (1Ms 50:20).
Sarnane lugu juhtus ka Teise maailmasõja lõpul eestlastega. Kui nad ei oleks põgenenud punaterrori eest, oleks väga paljud lõpetanud kaugel külmal maal… Kurss võeti paljudel kordadel just läände. Kalju koguduse pastor, Evald Mänd (kirjaniku nimega Ain Kalmus) kirjutab, kuidas peale ohtlikku paadisõitu Rootsi jõudes küsisid lapsed: „Miks siin nii palju tulesid on, kas on jõulud?“ Sõjaaegsed lapsed ei olnud palju elektrivalgust näinud. Rootslased võtsid paadipõgenikke vastu värskelt küpsetatud saiade ja kuuma kohviga…

Kalju kogudust 1990ndatel aidanud Ulf ja Christina Petersson Rootsi Bankerydi kogudusest olid ka sel pühapäeval meiega. Jumala ettehoolitsus meie elus ületab planeerimisvõime.
Toronto ja Vancouveri usklikud on meid palju aidanud, julgustanud ja toetanud eestpalvetega. See jätkub tänaseni. Kui Vancouveri kogudus lõpetas oma tegevuse ja müüs kirikuhoone Kanada kogudusele, panid nad enamuse sellest seemnest usus idanema Eestisse. Et esivanemate õnnistus jätkuks kodumaal.

„Laulupidu ei ole moeasi, see on südameasi.“ (Lennart Meri)

 Kuid Eesti pole olnud ainult saaja. Kalju kogudus on andnud Toronto kogudusele pastori. Jüri Puusaagil saab järgmisel aastal 30 aastat Kanadas teenimisest. Eesti kogudused on andnud alates 90ndatest Vancouveri kogudusele 16 külalispastorit. 02 astrid thomas
Kalju-Allika jumalateenistusel kohtuti heade tuttavatega, kogeti Jumala puudutust ja mõisteti tema armu suurust. Teenistus lõppes leivamurdmisega, järgnes kohvilaud.
Muusikas teenisid kaasa Marika Wilbiks Torontost ja Thomas Kirves Vancouverist, Kalju-Allika ühisorkester, sõnaga Helari Puu ja Viljar Liht. Meenutusi jagasid Paul Wilbiks ja Thomas Kirves.
Laulsime Eesti ja Kanada hümni, laval olid nii Eesti kui Kanada lipp. Seal mõistsime president Kersti Kaljulaidi Helsingis ESTO avamisel öeldud mõtet sügavamalt: „Ei ole enam väliseestlasi, on ainult eestlased“.
Jutluses rääkis Viljar Liht, kuidas ta Vancouveris teenides tahtis minna kohta nimega Põrgu väravad. Sel päeval oli seal teade „No power“ (elektrit ei ole). Mis siis ikka, seejärel võeti kurss linna nimega Hope (lootus). Jumala plaanis on igale inimesele pakkuda kursi muutust, et lõpetada õiges kohas.
Üks Jumala imedest oli ka, et kui ilmateade lubas lõunaks vihma, paistis hoopis päike. See oli korralduslikult oluline, sest nii suurt rahvamassi me Tetermanni kohvikusse ei oleks mahutanud.
Auväärne dirigent Hirvo Surva ütles ühes laulupeo intervjuus: „Laulukaar on altar, millele lähen iga viie aasta tagant oma usku tunnistama.“ Me läheme ka laulupeole, kuid usku tunnistame jumalateenistusel. Aukartus püha Jumala ees oli võimsalt tajutav kõigis meie ühislauludes. Viimase lauluga „Kui õndsad sidemed meid köitvad Kristuses“ ütlesime üksteisele, mida olime kogenud jumalateenistusel, mida tunneme ja mis meid ees ootab.