Jutlustamine – Jumala mõtete edasiandmine, I osa

12 pilli loo-106/2013 Jack Loo

Aastaid tagasi kõnelesin ühel perekonverentsil Kalifornia mägedes. Ühel hommikul alustas üks täiskasvanutest sõbralikku vestlust minu toona kuueaastase poja Robert'iga. Teadmata, et Robert on konverentsi kõneleja poeg, küsis ta temalt: „Mis tööd su isa teeb?" Mu poeg vastas kiiresti: „Mu isa ei tee tööd, ta ainult räägib."

Mu poeg vastas kiiresti: „Mu isa ei tee tööd, ta ainult räägib."

Ma naeratan, kui mõtlen oma pisipoja vaatenurgale. Kuid jutlustamine pole ju pelgalt rääkimine, eks? Kindlasti pole ta selleks mõeldud. Jutlustamine on mõeldud Jumala mõtete edasiandmiseks. Meie, jutlustajad, oleme kutsutud enamaks kui lihtsalt oma sõnade väljaütlemiseks. Oleme kutsutud kuulutama Jumala sõnu. Jesaja 51:16s teatab Jumal: „Ja ma panin oma sõnad sulle suhu, ma peitsin sind oma käe varju alla." See kirjakoht on mind nii lohutanud kui kohutanud. Teadmine, et Jumala käsi on minu peal, on sügavalt lohutav. Teadmine, et kannan vastutust tema poolt minu suhu pandud pühade sõnade eest, võib olla ka kohutav. Kuid see ongi jutlustamine.

Usun, et jutlustamine on üks olulisimaid asju, mida me pastoritena teeme. Just kantslist on meil parim võimalus tuua meie kogudus ühisele arusaamisele Jumala armastusest ja tõest. Just siis, kui kõik inimesed on kokku kogunenud, saame meie, jutlustajad, suunata nad selliseks kogukonnaks, millisena Jumal neid näha soovib. Just Jumala Sõna jutlustamise kaudu avastab kogudus oma eesmärgi.
Tuleb öelda, et jutlustamine nõuab mõningaid olulisi ja vajalikke osiseid.

 

Jutlustamine nõuab Jumala kutsumist13 P6134289-1
Seminariõpingute lõppedes kutsuti mind kandideerima abipastori kohale ühes koguduses Elkhart'i linnas Indiana osariigis. „Kandideerimine" tähistab tööoskuste esitamise kristlikku vormi. Valmistusin hindajatele muljet avaldama. Elkhart'is nägi kava ette minu esitlemist koguduse erinevatele gruppidele, tutvumist mitmete kogudusejuhtidega ja muidugi töövestluse pidamist abipastori otsimise komiteega. Kandideerimisprotsessi viimane samm oli pühapäeval koguduses jutlustamine.

Kuu varem olin proovinud jutluse ära noorterühma peal, mida olin oma seminariõpingute ajal juhendanud. Seda oli saatnud suur edu, nii sõitsin Indianasse enesekindlalt, naine Linda toetuseks kaasas ja eduka jutluse märkmed käes.
Alustasin oma pühapäevast jutlust ühe anekdoodiga, et Elkhart'i kogudust üles soojendada. Minu noorterühmas oli sellel olnud tohutu menu. Rääkisingi siis oma naljaloo Indiana rahvale. Ei mingit naeru, isegi mitte naeratust. Keegi ei pilgutanud vist silmagi. Püüdsin olukorda päästa teise looga. Ei mingit reaktsiooni. Ainult elutud pilgud. Nagu oleks keegi koguduse kalmistul laibad üles kaevanud ja kirikupinki istuma sättinud. Näis, et pole mingit võimalust neid jäiseid inimesi üles soojendada.

Muutusin närviliseks. Olin pakkunud neile oma parimaid palu ja nende tühjad pilgud näisid ütlevat: „Mis sul veel varuks on, jutlustajapoju?" Mõistsin, et olen pigis. Suu hakkas kuivama ja keel enam ei paindunud. Vaatasin kantsli tagaküljele, lootes leida klaasi vett. Selle suure mööblitüki kõige alumisel riiulil avastasin veekannu ja tühja klaasi. Meeleheites ja rahvast hoiatamata laskusin kantsli taha ja küünitasin vee järele. Mu naine Linda ütles, et kadusin täiesti silmist. Arvan, et paljud koguduses kahtlesid, kas mul ongi enam julgust uuesti püsti tõusta. Pääseteed polnud, nii ajasin end sirgu, kann ja tühi klaas käes. Valasin vett klaasi, pillasin pisut oma märkmetele ja hakkasin aeglaselt jooma, et oma suud määrida ja võita minutike värskete mõtete leidmiseks.

Kui mul jätkunuks julgust, oleksid minu järgmised sõnad kogudusele olnud: „Ma näen, et teile see rõõmu ei tee, ja ega mulgi siin kuigi mõnus pole, nii et miks mitte lõpetada nüüd teenistus palvega." Kuid pidin jätkama kavakohaselt ja naasin oma elutute jutlusemärkmete juurde.

Teenistuse lõpul astusin keskmist vahekäiku pidi pühamu ukse poole, kus pidin rahvast tervitama. Kui oled jutlustanud hästi, siis on see komme meeldiv, kui aga pole, siis ebameeldiv. Poole vahekäigu peal tõusis Linda oma istmelt, võttis mul käe alt kinni ja kõndis minuga ukse poole. Sosistasin talle: „Jube plass, jube plass." Ta pigistas sõnatult mu käsivart, nagu tahaks öelda: „Tean, tean."
Elkhart'i kogudus otsustas mind ikkagi abipastoriks kutsuda. Neil oli vanempastor, kes tavaliselt jutlustas, ja nad vist arvasid, et kui saavad mind kantslist eemal ja muude kogudusetöödega rakkes hoida, käin ma ehk küll. Ma lükkasin kutse viisakalt tagasi.

Olen tänulik, et oma esimesel suuremal jutlustamisüritusel vaimulikult käpuli käisin. Ma pidingi põruma. Läksin Elkhart'i muljet avaldama, mitte teenima, tooma au iseendale, mitte Jumalale. See kogemus andis aegsasti häirekella minu jutlustamise osas. Me ei tohi jutlustada selleks, et meid imetletaks. Samuti ei tohi me jutlustada selleks, et olla meeltmööda oma kristlikele vanematele või täita oma kodukoguduse ootusi. Me peame jutlustama, sest Jumal on meid selleks kutsunud. Me peame jutlustama, sest tema Vaim sunnib meid.

Apostel Paulus kirjutas: „Sest kui ma evangeeliumi kuulutan, ei saa ma sellega kiidelda, kuna see kohustus on pandud mu peale, ja häda mulle, kui ma evangeeliumi ei kuuluta!" (1Kr 9:16). Peame jutlustama, sest Jumal on pannud meie sisse vaimuliku tule, mis nõuab väljapääsu. Jeremija ütles: „Siis oli mu südames nagu põletav tuli, suletud mu luudesse-liikmetesse. Ma nägin vaeva, et seda taluda, aga ma ei suutnud" (Jr 20:9).

Albert Einstein: „Tahan tunda Jumala mõtteid, ülejäänu on pisiasjad."

Õige jutlustamine on enamat kui inimlik kõneand. See on vaimulik teenimine, mille on seadnud Jumal ise. See on Jumalast antud and, mis võetakse appi elude muutmiseks. Ilma Jumala kutseta mandub jutlustamine madalaks, sihituks, hingetuks müraks. Jumala kutsumise all aga jutlustame võitud hingestatuse, vaimuliku tulega.

 

Jutlustamine nõuab Jumala Sõna
2. Timoteose 4:3s öeldakse, et paljud pöörduvad ära tõest ja koonduvad õpetajate ümber, kes „kõditavad nende kõrvu". Tänapäevalgi kujundavad paljud jutlustajad oma jutluse selle järgi, mis hetkel meie kultuuris laineid lööb, mitte Jumala mõtete järgi, mis leiduvad tema Sõnas.
Jesaja 55. peatükis õpetatakse meile, et Jumala teed on kõrgemad kui meie teed ja tema mõtted kõrgemad kui meie mõtted. Ja kus võib neid kõrgemaid mõtteid leida? Jumala Sõnast. 2. Timoteose 3:16s öeldakse meile, et „kogu Pühakiri on Jumala sisendatud", ja Rooma kirja 1:16s loeme, et evangeelium on „Jumala vägi päästeks". Pühakirjast leiame sügavaima elutarkuse. Nii peab Pühakiri olema meie jutluste keskmeks ja liikumapanevaks jõuks. Nagu Albert Einstein elu lõpupoole ütles: „Tahan tunda Jumala mõtteid, ülejäänu on pisiasjad."

 

Kuna jutlustamine peab olema Jumala mõtete edasiandmine, Jumala Sõna kuulutamine, lubage mul soovitada järgmist:

• Jälgige, et iga jutluse keskmes oleks mingi piiblitekst. Kuidas te ka oma jutlust ei kujundaks, jälgige, et Jumala Sõnal oleks keskne sõna. Võite proovida jutlustada süstemaatiliselt läbi kogu Piibli, raamatuhaaval, ehk hoides aasta lõikes tasakaalu nõnda, et jutlustate sügisel Uue Testamendi kirjade põhjal, talvel evangeeliumide põhjal, kevadel Vana Testamendi põhjal jne. Sel kombel jutlustate Jumala mõtteid täies mahus, mitte lihtsalt oma lemmikosadest või -teemadest tulenevalt. Ja mis puutub hetkel aktuaalsetesse kultuuriteemadesse, mis näivad nõudvat meie tähelepanu, siis usun, et Jumala Sõnas sisalduvat tarkust saab kohaldada kõikidele olukordadele. Julgustan teid mitte kordagi pidama jutlust, mis pole juurdunud Jumala Sõnasse.

• Jutlust ette valmistades uurige pingsalt Piiblit, tegeldes tekstiga selle kõikidel tasanditel. Kui jutlustamine on meie vaimulikku teenimisse kutsumise olulisimaid osi, väärib see meie suurimat tähelepanu. Jutlust ei tohiks ette valmistada paari juhuslikult vabaksjäänud tunni jooksul nädalas. Meie inimesed ja meie jutlustamine väärivad pikki piibliuurimistunde. Kutsun teid üles juhinduma järgmisest valemist: pool tundi piibliuurimist jutluse iga minuti kohta.

• Pärast tekstiga töötamist vormige õpitu lihtsaks ja selgeks jutluseks. Võite küll seminari õpilase kombel Piiblit uurida, aga ärge selliselt jutlustage. Ärge tehke kantslist seminari kõnepulti. Teie kuulajad ei vaja keerukat teoloogilist keelt. Nad ei peaks koos Piibliga ka sõnaraamatut kirikusse kaasa tassima. Nad vajavad lihtsat, elulist, südamesttulevat Jumala tõde. Apostel Paulus jagab meile head õpetust: „Mu kõne ja mu kuulutus ei püüdnud veenda tarkusega, vaid Vaimu ja väe osutamisega" (1Kr 2:4). Peame jutlustama oma kuulajate keeles, seades nad silmitsi mõistetava tõe ja Jumala elumuutva armastusega.

Järgneb Teekäijas 7-8/2013