Otsides usku inglise keele tunnis

11/2013 21 P6134257-2
James Larsoni kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Töötasin mitu aastat Eesti koolides võõrkeele õpetajana. Pean tunnistama, et koolimajas puutusin usuteemaga kokku väga vähe. Paar korda küsis üks julge õpilane, kas ma usun Jumalasse? Vastasin „jah" ja üldiselt jutt sinnapaika jäigi. Kas kristlasena oleksin pidanud ütlema rohkem?

Arutelu keelte koosolekutel läks tihti sellele, et õpilased tegelevad nii paljude muude asjadega – sh ekskursioonid, erinevad klubid, sündmused – et neil ei ole aega tunnis käia ja keelt selgeks saada. Samuti kurdeti, et ei ole aega n-ö „lõimumiseks" – muude teemade sisseviimine keele õpetamisel – ja õpetajatel samuti ei ole aega lisamaterjale otsida. Seega, isegi kui riiklikus õppekavas on „kultuurilised" teemad esindatud, ei tähenda see, et kool leiaks aega nende käsitlemiseks. Õpik on ju vaja läbi võtta – keel on vaja selgeks saada – õpilased peavad sooritama riikliku eksami, mis sisaldab suuresti grammatikat.

Religiooni üle arutlemiseks rohkem aega ei olnud. Aga kas peaks? Kas tuleks jätta midagi kõrvale, et õpetaja saaks võtta väljastpoolt õpikut midagi kultuuri või isegi religiooni kohta? Kas usu üle peaks üldse arutlema koolis? Paljude vabakoguduste üks tunnusjoon on, et riik ja kirik peavad olema lahutatud. Kas see siis tähendab, et usk ei tohi leida kõlapinda koolis, mis on ju riiklik institutsioon? Kuidas võiks leida usku koolis?

Üks lugu oli nunnast, kes kirjeldab maalinguid, ja teine kirikuõpetajast, kes õpib autoga sõitma.

Inglise keele õpikud
Oma Kõrgema Usuteadusliku Seminari lõputöös „Religioon ja kristlikud väärtused inglise keele õpikutes" uurisin, kuidas on religiooniteema kajastamise seis meie koolides. Kuna mina õpetasin inglise keelt peamiselt gümnaasiumis, tundus mõistlik analüüsida, kuidas on hetkeseis seal. Ja kuna enamus ajast tegeldakse klassis õpikuga, otsustasin alustada sellest. Esmapilgul väga ei ootagi, et inglise keele õpik sisaldaks religiooniteemat. Aga ainekava sisaldab kultuuriõpetust, ka Suurbritannia ja Ameerika kohta. Pole kahtlust, et nendes riikides mängib kristlik usk olulist kultuurilist rolli – nii peaks see olema kajastatud ka õpikutes.

Nii asusin entusiasmiga vaatama gümnaasiumi inglise keele õpikut, et leida sealt midagi, mis kirjeldaks usku. Samal hetkel tuli meelde, et kuigi ma tundsin õpikut hästi, ei meenunud, et seal oleks midagi erilist usu kohta – kristlasena oleksin seda ka kohe tähele pannud.

Minu aimdus osutus õigeks: õpikus ei olnud kristlusele viidatud üldse. „Religiooni" laiemas mõttes käsitleti kokku viis korda. Seda seostati ajalooga ehk möödunuga või millegagi, mis aitab inimestel oma materiaalse olukorraga toime tulla. Töövihik puudutas religiooni veelgi pealiskaudsemalt, vaid kahel korral. 22 james lastega-1

Vaatasin veel viit õpikut ja töövihikut, mida viimase 12 aasta jooksul minu koolis kasutati. Kõigest ühesainsas oli paar õppetükki, mis puudutasid kristlust. Üks lugu oli nunnast, kes kirjeldab maalinguid, ja teine kirikuõpetajast, kes õpib autoga sõitma. Teemade valik oli natuke naljakas, aga mitte pilkav. Neis artiklites küll nimetati, et mõlemad palvetasid. Aga jäi avamata, mis asi palve on. Tõenäoliselt jääb see õpilasele, kellel ei ole olnud kristlusega elavat kokkupuudet, väga võõraks mõisteks. Õppetükkide kaudu ei saanud kristluse kohta kuigipalju teada. Arvestades, et need olid üle 1000-leheküljelises materjalis ainukesed kristlust puudutavad artiklid, viidati kristlusele väga vähe.
Religiooni mõiste üldiselt esines õpikutes natuke rohkem, kokku 14 korda, mõnes kohas isegi paar lehekülge. Religiooni seostati aga muuseumitega, üldteadmistega ja eksootikaga, mitte eksistentsiaalsete küsimustega, millega kristlased oma elus tavaliselt tegelevad. Kui tegemist oli mittekristlike religioonidega, esitati nende välist külge, näiteks, kuidas see aitab inimestel elu organiseerida või oma materiaalsete vajadustega toime tulla.

Oma töös kasutasin inglise keele õpikute kohta mitmete uurijate artikleid. John Gray tõi välja, et olid teatud teemad, mida õpikute väljaandjad olid kaudselt või otseselt ära keelanud. Ühe põhjusena viidati kartusele, et keegi ei ostaks raamatut, kui need teemad oleksid sees. Keelatud teemade hulgas olid lisaks religioonile poliitika, alkohol, seks jt. Ehk siis ei olnud lootagi, et leiaksin usku eesti kooli inglise keele õpikust.

Usk ridade vahel?
Aga kuna olin juba teema valinud ja päris palju tööd teinud, ei tahtnud ma nii kergesti alla anda. Uurisin veel: äkki on religioon peidetud ridade vahele? Kuidas suhtub õpik kristlikesse väärtustesse ja ehk toetab ta sellega usku? Mis vahe on ühiskonna ja kristlike väärtuste vahel?

Tänane lääne ühiskond väärtustab näiteks materialismi, demokraatiat ja teatud üldinimlikke väärtusi. On selge, et materialism ja kristlus ei klapi kokku. Aga demokraatiaga on nii ja naa. Samas ühilduvad n-ö „üldinimlikud" väärtused üsna tihti kristliku õpetusega. Siiski nimetasid mitu autorit, et kristlikud väärtused on midagi veel enamat. Nad kasutavad usklike väärtuste kohta sõnu, nagu sügavamad, kõrgemad jms. Mis on siis peamine vahe?

Lugedes mitut (evangeelset) kristlikku autorit, sealhulgas Robert Võsu „Evangeelset eetikat", mõistsin, et peamine kristlik väärtus on usk Kristusesse. Häid tegusid on väga raske teha ilma Kristuse abita. Inimene peab läbima n-ö „pöördumise" Jumala poole, siis tulevad temast esile head teod. Seega oli mul ikka raskusi, sest õppetükkidest ei olnud võimalik teada saada, kas inimesed seal uskusid Kristusesse või mitte. Häid tegusid, mida teeb kristlane, on ju raske eristada headest tegudest, mida teeb mittekristlane. Pidin siis leppima sellega, et õpikust oli võimalik ainult teada saada, kas inimesed olid „väliselt" kristlased.

Kuigi mõnikord esines Vaimu vilja kirjeldust ridade vahel, oli nende kandja – kristlik usk – ära peidetud.

Oma töös uurisin ka seda, kuidas suhtuvad õpikud kristlikesse voorustesse. Piiblis on üsna palju nimekirju kristlikest väärtustest. Apostlite kirjades on tuntumad neist: „usk, lootus ja armastus" (1Kr 13:13) ja „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus" (Gl 5:22j). Neidsamu põhimõtteid esitab Jeesus oma mäejutluses. Kuigi on olnud üsna suur arutelu, millised neist on „kõige" kristlikumad, on paljud uurijad jõudnud järelduseni, et nimekirjade sisu on erinevates kirjakohtades üsna sarnane.
Konkreetsuse mõttes otsustasin kasutada ainult Galaatia kirja ja analüüsida, kas õpikus esinevate inimeste juures olid sealsed omadused hinnatud või mitte. Kuna materjal oli mahukas, tegin analüüsi ühe õpiku kohta. Tulemused olid seinast seina. Mõnikord rõhutas õpik kristlikke väärtusi: näiteks armastust väljendati artiklites puuetega inimeste suhtes ja enesevalitsust maailma ressurside mõõduka tarbimise osas. Samuti oli üsna selgesti esile toodud armastuse vastand: egoism, materialism ja jõukuse taotlemine. Samas näiteks vaeseid inimesi ja suhtumist nendesse ei olnud pea üldse olemas.

Toon tööst veel ühe näite. Ühe õpiku esimese osa piltidel 30% inimestest naeratavad. Aga kas nad väljendavad sellega tõelist rõõmu või on see lihtsalt kultuuriline omapära? Raske oli teada saada, kus õpik väljendab kristlikke väärtusi.

Seega peegeldas õpik pigem praeguse maailma mitmekesiseid väärtusi ja kultuuri. Ja kuigi mõnikord esines Vaimu vilja kirjeldust ridade vahel, oli nende kandja – kristlik usk – ära peidetud. Väärtuste otsingute kaudu ei tulnud ikkagi esile kristlikku usku.

Kokkuvõtteks

Maailmakäsitlus, kus usku peaaegu nagu ei eksisteeriks, on problemaatiline. Usk ja usklikud on olemas. Mõistan, et nii riiklikust kui ka vabakoguduste seisukohast ei ole kool see koht, kus peaks toimuma pealekäiv usuõpetus. Samas on inglise keele ning Ühendkuningriigi ja Ameerika kultuuri käsitlus ilma religiooni teemat avamata poolik. Kus leiaks siin ühispinda?
Kindlasti on raske muuta õpikuid. Reeglid on paigas juba väljaandja juures, kus religiooni tahetakse elust välja suruda. Minu meelest on aga võõrkeelte õpetamise selline praktika, kus põhiliseks eesmärgiks on ainult grammatika läbivõtmine, ühekülgne. Inglise keele saab selgeks vaid siis, kui selle õppimine on huvitav, kui selles on elav diskussioon. Seega on vajalik, et õpetaja jätaks mõnikord õpiku kõrvale ja leiaks aega tunnis tegeleda selliste põnevate teemadega nagu väärtused ja elav usk.