01/2014 
Alice Pärnitsi kokkuvõte oma KUSi lõputööst
Minu Kõrgema Usuteadusliku Seminari lõputöö teemaks oli „Õpetus heast majapidamisest Piiblis ja kaasaegses vabakirikus Eesti EKB Liidu näitel".
Piibli üks keskseid tõdesid on: kõik kuulub Jumalale.
Kas me tunnistame seda või mitte, kuid taotlus elada võimalikult rahuldustpakkuvat elu on inimesele loomuomane. Kristlastena oleme tihti nagu kitsed kolme kuhja vahel: valida tuleb halva, hea ja suurepärase vahel − seda kõike oma arusaamise põhjal kombineerides. Piibel toob aga välja oma elujuhise: „et te käiksite Issanda vääriliselt talle kõigiti meeldida püüdes, kandes vilja igasuguses heas töös ja kasvades Jumala tundmises" (Kl 1:10).
Soov olla hea majapidaja
Piibli üks keskseid tõdesid on: kõik kuulub Jumalale. „Vaata, Issanda, su Jumala päralt on taevas ja taevaste taevas, maa ja kõik, mis seal on" (5Ms 10:14). Et kogu maailm kuulub Jumalale, siis tuleb meil siin elada ka tema juhtnööride kohaselt ja meie vastutus on jumalikke printsiipe tundma õppida. Samuti tuleb meil võtta omaks sulase mentaliteet, mis ühtlasi vabastab meid tohutust stressiallikast – vajadusest ise kõike kontrollida.
Silmiavavaks oli minu jaoks GLS juhtimiskonverents 2012. Pranitha Timothy on noor naine, kelle missiooniks Indias on International organisatsiooni kaudu inimkaubanduse vastu võitlemine. See töö on mõistagi väga ohtlik ja nii mõnelgi korral on tulnud tal seista kurjategijate püssitorude ees. Kui temalt küsiti, mida ta tunneb või mõtleb hetkel, mil ta elu ripub juuksekarva otsas, siis tema vastus puudutas mind südamepõhjani: „Minu elu ei kuulu mulle, vaid Jumalale. Kui Jumal tahab, et ma elan, siis ma elan." Imetlusväärseim usaldus! Meil tuleb õppida Jumalat lähedaselt tundma ja usaldama tema kätte kõik, mis nagunii kuulub talle.
Nutikas saab kiita
Otsuste langetamine on lahutamatu osa meie elust. Mille alusel ma peaksin otsustama? Oma mõistuse ja Jumala juhtimise pingeväli on paljudele tuttav. Jeesuse poolt räägitud tähendamissõna Lk 16:1–12 on pikka aega olnud minu jaoks mõistatuseks, aga täna ma näen, kui praktiline see on.
Lugu tundub vastuoluline. Kuidas on võimalik, et Jumal kiidab petisest majapidajat? Lugu jutustab mõisavalitsejast, keda kahtlustatakse oma isanda vara pillamises. Ta hakkas muretsema tuleviku pärast, kui ta oma ametikoha kaotab. Nutikas mees kutsus enda juurde isanda võlglased ja vähendas nende võlatähtedel võlgnevuse suurust. Nii kindlustas ta võlgnike abi, kui ta peakski tööst ilma jääma.
Küll on hilisemad juudi seaduste uurijad välja toonud, et mõisavalitseja ei pruukinudki selles punktis ülekohtuselt käituda. Ta kõigest vabastas võlglased suurest intressikoormast, mis oli laenu sõlmimise hetkel (ilmselt ebaseaduslikult) laenajate üle pandud. Jeesus kiitis siin mõisavalitsejat tema arukuse, mitte eetilisuse või moraali eest. Arukus tähendab ka tulevikule mõtlemist, planeerimist ja tegutsemist. Kriisid on paratamatud, kuid mida paremini me oleme nendeks valmistunud, seda valutumalt need mööduvad.
Laiskuse ahvatlus
Vahel kohtame suhtumist, nagu oleks töö kiuslik ja raske kohustus, mis ainult takistab kristlast end vaimulikult realiseerimast. Kuid enamikku kristlastest on Jumal kutsunud ajalikule tööle – see on üks osa kutsumusest. Kust on pärit selline müüt, justnagu oleks väärtus ainult vaimulikul tööl ja kõik muu on ajaraiskamine? B. Peters toob välja, et heebrea mõtteviis näeb inimest ja tema elu tervikuna. Töö on inimese elu ja usu loomulik osa. Aga juba esimestel sajanditel hakkas see asenduma kreeka mõtteviisiga, kus lahutati füüsiline ja vaimne inimene, ka ilmalik ja vaimulik töö. Siit on ka tänasesse päeva kandunud järeldus, justnagu Jumalat ei huvitaksi, millist tööd keegi teeb. Peters aga rõhutab, et inimeste igapäevased tegevused huvitavad Jumalat väga. Ta ütleb, et iga usklik on täisajaga vaimulikul tööl – igaüks selles töökohas, kus ta parasjagu on.
Paulus manitseb igaüht tööle, olenemata lõpuaegadega seotud ootustest või muudest igatsustest: „Sest ka siis, kui olime teie juures, käskisime teid: „Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!" Me kuuleme ju, et mõned teie keskel elavad korratult ja ei tööta, vaid janditavad. Niisuguseid me käsime ja manitseme Issandas Jeesuses Kristuses, et nad vaikselt töötades sööksid oma leiba" (2Ts 3:10–12). Kui inimene mõistab, et ta töötab Jumalale, mitte inimesele, siis muutub ka arusaam tööst ja kristlane austab oma suhtumise, väärtushinnangute ja ustavusega Jumalat. Töö on ainus aus vahend raha omandamiseks Jumala majapidamises.
Jumal või mammon
Uus Testament kasutab mõistet mammon. Teoloogia sõnaraamat annab sellele tähenduseks – rikkus, jõukus. Aramea päritolu sõna tüve järgi saame tuletada selle tähenduse − „see, mille peale loodetakse".
Varandusel on võime võita endale inimese huvi ja armastus ning teda petta. Jumala suurim võistleja inimese armastuse võitmisel on mammon. „Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat" (Mt 6:24). Antiikne idee orjapidamisest ei näinud ette, et oma tööd või pühendumist oleks võimalik jagada mitme peremehe vahel. Jumalal on eksklusiivsed nõudmised.
Inimesed, kes on sattunud mammona küüsi, peavad end sealt lahti rebima ja õppima Jumalast sõltuma. F. Hawk on öelnud, et ustavus, mida varjab kas või natukenegi mammonat, on piisavaks põhjuseks, miks Jumal ei usalda sellistele inimestele oma tõelisi rikkusi.
Andmise ja meeleparanduse vahel võib olla väga tihe seos.
Piibelliku majapidamise nurgakivi on andmine
Kümnise toomisest räägitakse juba Piibli esimeses raamatus – seda tõid Aabram ja Jaakob juba nelisada aastat enne Moosest (1Ms 14:20; 28:22). Vana Testamendi kümnise tasumine ei olnud osa riiklikust süsteemist – see on lihtsalt selle tagasitoomine Jumalale, mis on tema oma niikuinii. Tuntuim piiblitekst kümnise kohta on leitav Malaki kirjast 3:8–12 ja seal räägitakse, et kümnise maksmatajätmine on Jumala röövimine ja sõnakuulmatuse akt. Jumal lubab sõnakuulelikke rohkelt ja mitmekülgselt õnnistada. Ta kutsub tegema esimest ja nähtavat sammu – andma raha.
Andmise ja meeleparanduse vahel võib olla väga tihe seos. Jumal iseenesest ei vaja meie raha ega ohvriande. Kümnis on seatud hoopis meie huvides, sest Jumal teab, kui kergesti võib materiaalne omand saada inimesele ebajumalaks: „Sest kus su aare on, seal on ka su süda" (Mt 6:21).
Analoogne lugu on vabatahtliku ohvrianniga. Mäletan üht pühapäevast jumalateenistust, mil pidin oma kodukoguduses juhatama sisse ohvrivõtmise osa. Lugesin Vana Testamenti 2Ms 35, mis räägib kogudusetelgi ehitamisest. Mind jahmatas ja hämmastas vabatahtlikkuse aspekt kogudusetelgi sisustamisel: „Võtke sellest, mis teil on, Issandale tõstelõivu; igaüks, kes heast südamest tahab anda, toogu Issandale tõstelõivuks kulda, hõbedat ja vaske" (s 5). „Siis nad tulid tagasi, igaüks, keda süda sundis, ja igaüks, kes hea meelega tahtis anda, tõi Issandale tõstelõivu kogudusetelgi ehitamiseks." Lugedes edasi, võib näha, et rahva toodud andidest oli rohkem kui küllalt. Olles jõudnud selle avastuseni, täitis mind suur tänutunne. B. L. Eklund ütleb, et Jumal hindab heldust ja vabatahtlik and on vaimuliku kasvamise otsene tagajärg. Kui oleme kord ära tundnud Jumala määratu armu, muutume annetajateks. Seega, mida lähedasem on meie suhe Jumalaga, seda rohkem me tahame anda.
Kokkuvõtvalt võime öelda, et õnnistus võib tõepoolest väljenduda materiaalses rikkuses, mis on hea majapidamise tagajärg, kuid ka paljudes teistes lihtsates asjades: võõra inimese naeratuses tänaval, mis teeb päeva kauniks, lillekimbus, mille kingib armastatud inimene, või ka läbikukkumises, kui suudame seda õppetunnina käsitleda. Rikkusel ja varal ei ole iseloomu, kuid mida inimene nendega peale hakkab, kujuneb määravaks. Varanduse peale loota on meeletu ja seda ei teinud ei Aabraham ega ka Iisak. Pühakiri tundub kompromissitu: „Inimene toreduses, kui tal pole arusaamist, on loomade sarnane, kellele tehakse ots" (Ps 49:21). Niivõrd oluline on olla kindel, et meie arusaamad ja hoiakud oleksid Piibli sõnumiga kooskõlas. Siin oleme nii üksikusklike kui kogudustena vastutavad ja ühel päeval tuleb meil ka Jumalale aru anda! Jõudu ja julgust!
