Karmeli vabakoguduse sünnilugu

02/2014 12 indrek luide-1
Indrek Luide kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Juba enne seminari õpinguid usaldati minu kätte Karmeli Vabakoguduse kõik dokumendid, mida oli hoolikalt hoidnud pastor Ernst Ader. Kui saabus aeg lõputöö teema valida, oli hea põhjus süveneda sellesse materjali tõsisemalt. Diplomitöö pealkiri: Tallinna Karmeli Evangeeliumi Kristlaste Vabausuühing.

Stroomi ärkamine

Karmeli usuühingu sündimisele eelnesid väga olulised sündmused. 1905. aastal kuulutas juudi soost evangelist Johannes Rubanovitš Tallinnas Stroomi rannas Eduard Lilienthali suvila katuselt evangeeliumi. Miks katuselt? Sest kokkutulnute hulk oli niivõrd suur. Ajaloolise mälu järgi ligi 5000 inimest. Neid koosolekuid loetakse evangeeliumi kristlaste liikumise alguseks.

Aeg oli poliitiliselt väga pingeline. Ühiskonnas kasvas jumalatus, mis omakorda põhjustas inimestele sisemisi kriise. Drastiliselt suurenes alkoholism. Kõlbeline langus ning usuliste huvide vähenemine kutsus esile kristlike kogukondade hoogsama tegevuse ateismi pealetungi peatamiseks.
Stroomi rannas toimunud vaimulikud kokkutulekud hõlmasid perioodi 1905–1910. Elu normaalne osa on, et vastsündinute eest tuleb hoolitseda ja ka usulist arengut tuleb suunata. Evangelistidelt oodati edasisi juhatusi: õpetamist, julgustamist ja manitsemist. Ühtlasi tähendas see, et liikumine vajas enda määratlemist. „Paistab, et uskkondade piire ületava osaduse taustal jäi paljudele nende senine koguduslik elu kitsaks," kirjutab Peeter Roosimaa.

Koguduse rajamine

Tolle aja seadusandlus tegi koguduse rajamise keerukaks. Teemaks oli, kas rajada kogudus või selts? Õnneks olukord lahenes, kui Vene keiser andis välja usuvabaduse ukaasi, ja nii rajati 12 mehe osavõtul 1910. aastal Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus. Koguduse esimeseks vanemaks valiti Ed. Lilienthal.

Huvitav on jälgida, kuidas rajati uue koguduse alused. Et vaimulikult viljakalt edasi minna, tuli välja töötada oma põhimõtted ja luua oma identiteet. Selleks korraldati palju nõupidamisi, otsiti selgust Pühakirjast, uuriti teiste koguduste põhimõtteid. Sellel perioodil sõnastatud suunad olid väga püsivad ja aitasid kogudust ka tulevases arengus. Alljärgnevalt mõned nendest:
1. Usutunnistuse osas otsustati jääda seisukohtadele, mis oli juba mõnel vanemal usklikkogudusel olemas.
2. Koguduse kodukord ja muu elukorraldus pidid olema kooskõlas Pühakirjaga.
3. Otsustati luua mitte täiesti „vagakstehtud" kogudust, vaid teretulnuks peeti ka neid, kellel puudus veel kindlus oma usulise pöördumise kohta.
4. Koguduse juhatusse võisid kuuluda vaid usus juurdunud tõsiusklikud, kellel oli koguduse usaldus.
5. Ristimisküsimuses jäi kehtima südametunnistuse vabadus, st nii lapsena kui täiskasvanuna ristitud olid koguduses üheõiguslikud.
6. Pühast õhtusöömaajast lubati osa võtta neil, kelle eluviisid seda ei takistanud.
7. Koguduse nimeks pidi esialgu saama Ühendatud Kristlased. Hiljem täpsustus nimi, milleks sai Evangeeliumi Kristlaste Kogudus.
8. Suhtumine teistesse kogudustesse väljendus otsuses: „Meie tahame kõiki jumalalapsi armastada ja nendega vahetpidamata ühenduses seista."
9. Koguduse jumalateenistused pidid algama täpselt, olema korrektsed ja tasakaalukad.
10. Koguduses jäi esikohale evangeeliumi kuulutamine ja usklike kasvatamine, teisele kohale sotsiaaltöö ja heategevus.
11. Koguduse majanduselu toetus vabatahtlikele annetustele.

Esimese maailmasõja ajal avaldas siseminister käskkirja, kus teavitas, et „ühiskondliku korra ja julgeoleku huvides tuleb võtta tarvitusele kõik vahendid, et tõkestada sektantlike organisatsioonide ja nende üksikute esindajate kahjulik tegevus". See puudutas just vabakogudusi. Ilmasõjale järgnes Vabadussõda, mis lõppes Tartu rahulepinguga 1920. aasta veebruaris. Iseseisvunud Eestis anti usulisele tegevusele suurem vabadus ja võimalused.

Sinine Rist ja C.E. (1909–1922)

Karmeli kogudus ei sündinud tühjale kohale. Tema eellasteks olid mitmed organisatsioonid. Eelkõige Sinine Rist ja C.E. (Christian Endeavor ehk tõlkes „Kristlik edasipüüdmine"). Kui
maailmasõja ajal piirati vabakiriklikku tegevust, sai koosolekute korraldamise õiguse Evangeeliumi Karskuse Selts „Sinine Rist". Nemad kasutasid Evangeeliumi Kristlaste palvemaja.

Sinine Rist tegeles alkohoolikute ja langenutega. Selle töö esimeheks oli Karl Marley seenior. C.E. tegeles noorte usulise kasvatamisega. Ühingu motoks oli: „Kristuse ja koguduse eest!" C.E. töötas läbi toimkondade. Teadaolevalt tegutses aktiivselt 11 toimkonda. Liikmeskond kasvas hoogsalt. Põhjuse selleks andsid neli põhimõtet:
1. noortele usklikele pakuti selget ja otsekohest arusaamist jumalariigi tööst;
2. ühenduses ei toimunud erakondlikku ehk siis kirikkondlikku tegevust;
3. liikumises levis armastav, vennalik ja ühendav vaimulik jõud;
4. järeleandmata tingimus oli, et sõltumata koguduslikust kuuluvusest tuli olla tõsiusklik.
Kõik pidid C.E. liikmeks astudes allkirjastama n-ö „liikme lubaduse":
1. lugeda iga päev Piiblit;
2. paluda Jumalat;
3. võtta osa koosolekuist;
4. elada kristlikult;
5. teha „viinamäe" töös kohusetruult Issanda tahtmist.

Karmeli Vabakoguduse areng

Koguduse arengus tuleb esile neli perioodi. Kuna vaimulik töö algas läbi seltsi, siis ühel hetkel kogeti, et peab edasi arenema. 1922–1925 moodustati kooskäijate vahel vaimulik „Osadus". Järgmisel kahel aastal liikus see koguduslikult organiseeritud tegevuse suunas. Seati sisse Issanda surma mälestamisest osavõtjate nimekiri.
Kolmas periood algab Ernst Aderi C.E. juhiks valimisega. Koostati kodukord, kus fikseeriti Osaduse õpetus ja juhtimise kord. Määrati vanemad vennad leivamurdmiseks ja valiti nõukogu (K. E. Marley, J. Laar, H. Kokamägi ja J. Sirotkin). Osaduse registreerimine toimus 15.02.1927, mil algas Osaduse neljas ajajärk.12 rubanovits-1

5.06.1928 registreeriti end Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduse Tallinna osakonnana. Selle juhiks valiti Karl Eduard Marley, kes oli Karl Leopold Marley isa. Üheksa aastaga osakond iseseisvus. Sellel valulisel teekonnal lahendati väga palju probleeme. Suurimad neist olid ristimise ja leivamurdmisega seotud küsimused.

8.12.1936 kutsuti ühingu asutajate E. Aderi, Aleksander Pitkjaani ja V. Veeruse poolt kokku Tallinna Karmeli Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduse peakoosolek. Koguduse liikmeskonna moodustasid 72 isikut. Tööle pandi 11 toimkonda ja valiti nende juhid. Valvetoimkond – A. Pitkjaan. Pühapäevakool – O. Veske. Martatoimkond – R. Lipand. Hooldamistoimkond – V. Blumenthal. Välismisjonitoimkond – F. Marley. Kultuuritoimkond – E. Ader. Kutsetoimkond – H. Märits. Laulukoor – A. Orna. Kirjanduslaud – H. Haljandi. Laululehtede korraldaja – Al. Lipand. Poissjuunioritöö – E. Mikuri.

Karmeli koguduse liikmed on jätnud eesti vaimulikku ellu sügava jälje. Koguduse viimane pastor oli Oskar Olvik. Tema tööperioodi eriliseks tunnuseks oli meeste usuletulemine. Ajalukku on oma nimed jätnud Johannes Laks, Ernst Ader, Karl E. Marley, Jaan Treufelt, Rein ja Haljand Uuemõis, Dimitri Lipping, Harald Vaatemäe, Eino Luide, Karl Tutsu, Arpad Arder, Vardo Holm, Valk, Osvald Talts, Efrosiim Rakki, Ilmar Bärenson jt.
1950. aastal ühines Karmeli Vabakogudus kommunistliku surve tõttu Oleviste Kogudusega.

13 neli uut