02/2014
Kristiina Krabi
Mõned lood ununevad, aga ühel hetkel tulevad tagasi. 1994. aasta märtsis organiseerisin Pääsküla misjonimajas õppepäeva. Kohal oli 20 inimese ringis – majahoidjad Tõnis Roosimaa ja Janne Jakobson teise korruse korteris, pühapäevakooliõpetajad ja koolitaja Andres Jõgar. Mäletan, et kuulsin uksekella ja keegi majahingedest läks avama. Korraga aga hakkas ülevalt kostma mütse ja seepeale mõtlesin – kuidas Janne ja Tõnis ei saa aru, et nad segavad meid. Läksin vaatama ja nägin fuajees mehi, sukapüksid peas, Tõnist ja Jannet peksmas. Kui sissetungijad mind nägid, jooksid nad alla saali, võtsid automaadi ja lasid valangu lakke (kuulijäljed olid seal kuni maja remondini). Andsime neile oma raha, mis meil tol päeval kaasas... Situatsiooni muutis uksekell. Õues ootas Helle Liht. Avama tulid maskides ja relvadega mehed, kes õnneks mööda jooksid. Veel täna meenutan kõike tugeva emotsiooniga.
Kui Teekäijas ilmus Romeo Kalda artikkel, elustusid need sündmused taas. Mõtlesin, kas olin selle episoodi andestanud või unustanud? Inimene püüab halvad elamused oma teadvusest eemaldada, kuid kui need pole lõpetatud, ilmuvad nad uuesti pinnale. Tunnistan, et mul pole kibedust, tegu sai juba 20 aastat tagasi andestatud. Samas, kuriteo ülestunnistamist, meeleparandust ja andekspalumist on vaja nii kogukonnale, kannatanule kui eksinule, et taastuks tasakaal ja õiglus, et hoitaks eluväärtusi. Andeks paludes võtab inimene vastutuse oma tegude eest, tunnistab tehtud kurja, otsib andestust, püüab oma tegusid heastada. Vabanemist ei ole loota mineviku summutamise kaudu. Karistust võib kanda tunnistamata oma tegude väärust ja võtmata vastutust või tunnetades nende tähendust. On võimalik elada nii, et meid määratleb see, mida oleme teinud või see, mille oleme ületanud.
