Uus leping Jumala lepingute reas

03/2014 12 taavo lige
Taavo Lige kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Minu huvi Piiblis esinevate lepingute vastu omab mitmeaastast ajalugu. Olulise tõuke sai see Nõmme Baptistikoguduse piiblitundides Heebrea kirja seletuse sarjaga. Eriliselt köitis mind Pühakirjas esile toodud vana ja uue lepingu võrdlemine ning Kristuse roll uue lepingu jõustamisel. Aja jooksul oli esile tõusnud teisigi küsimusi. Kas kristlased on ka Jumalaga lepingusuhtes? Kui jah, siis kas uus leping iisraellaste ja paganakristlaste jaoks on üks ja sama? Kas ja kui palju erineb Piiblis esinevate lepingute vorm ja olemus tänapäevastest?

Piibli valgel võime öelda, et Jumal on lepingu Jumal.

Oma lõputöös andsin ülevaate lepingu mõistest, Piiblis esinevatest põhilistest Jumala poolt antud lepingutest. Uurimuse rõhuasetus on uuel lepingul. Lähemalt käsitlesin Heebrea kirja osa 8:1–10:18.

Lepingu koht Piibli mõistete hulgas
Sageli on küsitud, mis on Piibli läbiv teema? Kas neil 66 raamatul seda üldse on? Siin on antud läbi aegade erinevaid vastuseid. Tsentraalseteks on pakutud teemasid: lunastus, Kristus, leping jne. Kuigi kõik need on Piibli põhiteemad, ei kata nad siiski piibelliku ilmutuse kõiki valdkondi. Olen nõus R.A. Smith'iga, kes ütleb, et Piibli keskseks teemaks on Jumala kuningriik. Selles sisalduvad ja saavad oma kindla koha eelnimetatud teemad ja neile lisanduvad veel paljud teisedki, mis on olulised, mõistmaks Piiblit kui tervikut.

Kristus ise jääb keskseks, kuna Pühakirja valgel näeme teda kui Kuningat. Kristuse poolt kuulutatud evangeelium oli Jumala kuningriigi evangeelium: „Jeesus rändas läbi kogu Galilea, õpetades nende sünagoogides ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ning tervendades haigeid ja vigaseid rahva seas" (Mt 4:23; vt ka 6:33; 9:35 jt). Seda kuulutas apostel Paulus (Ap 14:22; 19:8; 20:25; 28:23,31). Uue Testamendi kreekakeelses originaalis on kõigis nendes salmides sõna kuningriik (βασιλεία).
Kuningriigi taustal leiab oma õige koha ka leping. Smith ütleb tabavalt, et leping on kuningriigi põhiseadus, mis defineerib taevase Kuninga suhte oma rahvaga. Leping ja kuningriik on Piiblis teineteist täiendavad mõisted. Piibli valgel võime öelda, et Jumal on lepingu Jumal. Jumala poolt pakutud lepingutest olid mitmed antud Iisraeli rahvale, osa aga hõlmab inimkonda üldiselt. Kristus on uue lepingu võtmeisik, kes täidab Jumala poolt antud tõotused ja viib lõpule kõik selle, mille Jumal oli algselt kavandanud inimeste lunastamiseks.

Leping täna ja Piibli aegadel
Piiblis esinevate lepingute käsitlemisel tuleb kindlasti arvestada mõiste tähendusega siis ja praegu. Tänapäeva mõistes on leping õigusi ja kohustusi tekitav, muutev või lõpetav (harilikult kirjalik ja ametliku dokumendina vormistatud) kokkulepe isikute, organisatsioonide, asutuste, riikide jne vahel. Leping loetakse sõlmituks harilikult siis, kui osapooled on saavutanud kokkuleppe kõiges olulises (nt tähtaegades, kauba koguses, hinnas). Üldjuhul määratletakse lepingus ära osapooled, lepingu objekt, tingimused, karistused tingimuste rikkumisel, poolte kohustused, kehtivusaeg jne. Osapooled on üldjuhul samaväärsed, kummalgi on midagi, millest teine on huvitatud.

Piibli suurtes lepingutes näeme enamasti erinevaid osapooli. Nende lepingute puhul, kus üheks osapooleks on Jumal ja teiseks kas üksikisik, inimgrupp või kogukond, ei saa me rääkida võrdsetest partneritest. Jumal on lihtsalt niipalju suurem, võimsam ja ülevam. Sellised lepingud omavad teatavat sarnasust hilispronksi ajal Lähis-Idas kasutusel olnud niinimetatud süseräänlepingutega. Nendes lepingutes oli üheks osapooleks kohalik valitseja ehk süserään, harilikult kuningas, kes ka algatas kokkuleppe tegemise, ja teiseks osapooleks oli tema vasall, kelle üle ta valitses. Leping, mille dikteeris süserään, pandi kirja kummagi osalise jaoks identsete eksemplaridena, kus olid süserääni tõotused oma vasallile ja viimase kohustused oma isanda vastu. Ühtlasi oli lepingus öeldud, mis juhtub siis, kui vasall ei täida oma kohustusi.

Vana ja uus leping 13 abieluleping
Laialdaselt on levinud arusaam, et Vana Testament (eestikeelses vanemas keelepruugis ka Vana Seadus) ja seal sisalduv ongi vananenud ega ole kristlastele enam kehtiv ning kõik usklike jaoks oluline piirdub Uue Testamendiga (Uue Seadusega). Selline lihtsustatud käsitlus on eksitav. Vanas Testamendis on palju sellist, millega meil kristlastena tuleb jätkuvalt arvestada. See puudutab ka Piiblis esinevate lepingute valdkonda. Enamik Jumala poolt antud lepinguid on edasi jõus ja seega ei saa neid nimetada vanadeks. Õigupoolest ainsana võime vanaks nimetada Moosese lepingut, sest see on asendatud uuega.

Lepingu mõistel on eri kultuurides oma nüansid ja aja jooksul on need ka muutunud. Nii võib ka Piiblis esinevate lepingute juures täheldada oma ajastule iseloomulike lepingute elemente. Teema uurimise käigus leidsin, et Jumala suhet inimesega on läbi ajaloo olulisel määral reguleerinud lepingusuhe. Olulisem on tähele panna Jumala tahte ja eneseilmutuse edastamist nende lepingute sisu kaudu.

Töö käigus tegin enda jaoks huvitava avastuse. Lepingute kaudu on Jumal teinud inimesele teatavaks oma tahte. See omakorda näitab meile, kuidas inimene võib selles maailmas elada turvaliselt ja terves suhtes oma Loojaga. Mitme piibliuurija arvates algas see juba Eedeni ja Aadama lepingutega. See kõlab ehk pretensioonikalt, oleme ju harjunud Jumala poolt seal lubatut nimetama pigem tõotusteks. Mitmed teoloogid ei peagi neid lepinguteks. Arvan siiski, et teatavad lepingutunnused on eristatavad ka nende juures.

Noa, Aabrahami ja Taaveti lepinguid võib vaadelda kui Jumala truudusvandeid inimesele.
Väga palju tähelepanu pöörab Piibel Moosese ehk Siinai lepingule.

Oma töös andsin lühiülevaate Eedeni, Aadama, Noa, Aabrahami ja Taaveti lepingutest. Pikemalt käsitlesin Moosese lepingut. Selle valiku põhjuseks on asjaolu, et uus leping on asendanud just viimase. Põhjalikumalt peatusin uue lepingu juures, millest räägitakse nii Vanas kui Uues Testamendis.

Uus leping ja Jeesuse osa selles leiab kõige rohkem käsitlemist Heebrea kirja peatükkides 8–10. Kirja autori sõnul ei osutunud Moosese leping, mida ta nimetab esimeseks lepinguks, laitmatuks ja seetõttu oli vaja uut. „Sest kui esimene leping oleks olnud laitmatu, siis ei oleks otsitud kohta teisele" (Hb 8:7). Vanas Iisraelis oli lepingu vahendajaks olnud Mooses ja tema surma järel täitis seda rolli ülempreester. Uue lepingu vahemehe rolli täidab Kristus kui suur ülempreester (9:15) ja seda uut nimetatakse paremaks (8:6). Kirja autor toob esile uue ja Jeesuse surma kaudu pitseeritud lepingu paremust ning ülimuslikkust, võrreldes Moosese lepingu ja selles seatud jumalateenistuslike vormidega.

Kristus pakub uue lepinguga kehtestatut nii juudile kui paganale.

Jumal on jätkuvalt lepingu Jumal
Lepingu temaatikat uurides süvenes arusaamine, et Jumal seob ennast inimesega jätkuvalt lepingu kaudu. Uus leping, mida prohvet Jeremija Jumala sõnumina oma rahvale Iisraelile edastas (Jr 31:31–34), on jõustatud Kristuse ja tema poolt sooritatu kaudu. See aga tuleb inimesel Kristusesse uskumise kaudu omalt poolt ratifitseerida. Uue Testamendi ajastu usklikena, tänapäeva kristlastena tuletame seda meelde igal Püha õhtusöömajal: „Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!"" (1Kr 11:25 vrd Lk 22:20).

Kristus pakub uue lepinguga kehtestatut nii juudile kui paganale. Mõlema jaoks kehtib aga see eeldus, et tuleb uskuda Jeesusesse Kristusesse kui Päästjasse. Iisrael elab sisuliselt Moosese ehk vana lepingu all seni, kuni ta pole Kristust Messiana vastu võtnud. Niipea kui nad seda teevad, kaotab Moosese Seadus oma senise mõju ja rakendub uus leping. Kristuse poole pöördunud paganad astuvad aga kohe Jumalaga lepingusuhtesse, mida Heebrea kirja alusel saab pidada uueks ja paremaks lepinguks, võrreldes vanaga (Moosese lepinguga). Kristus on selle kehtestanud oma ohvrisurma läbi kõigi nende jaoks, kes temasse usuvad. Heebrea kiri annab sellest jõulise tunnistuse.

Teema süvendatud uurimiseks on kahtlemata võimalusi veel küllaga. Loodan, et antud tööst leiavad praktilist kasu just need inimesed, keda Piiblis esinev lepingutemaatika huvitab. Samuti need, kes soovivad paremini mõista Heebrea kirja (eriti sealset vana ja uue lepingu võrdlust).