04/2014 
Margus Suvi kokkuvõte oma KUSi lõputööst
Arvatavasti Teekäija lugejad mäletavad või on ise kogenud 2000. aastate lõpus alanud majandussurutist, mida rahvapäraselt kutsutakse MASUks. Kuna olen viimased kuus aastat töötanud sotsiaaltöö riskirühmadesse kuuluvate inimestega, sh töötutega, olen sageli kohanud heitumuse kasvu. Oma Kõrgema Usuteadusliku Seminari lõputöös uurisin, kas majanduslanguse aastatel otsisid töö kaotanud inimesed abi koguduse diakoonia- või sotsiaaltööst ja mil viisil lähenes kirik oma halastustööga töötutele.
Enamik kogudusi kasutab diakooniatöös juhtumi- ja vajadusepõhist lähenemist.
Lõputöös andsin ülevaate diakoonia teooriast, töötute olukorrast MASU tingimustes ning Tartu linnas tegutsevate protestantlike koguduste diakooniatööst aastatel 2000–2012. Et saada ülevaadet koguduste diakooniatööst ja selle reaktsioonist MASUle, intervjueerisin 2013. aastal 11 Tartu protestantliku koguduse esindajat. Küsimustele vastasid Tartu Annelinna, Kolgata, Salemi, Maarja, Pauluse, Peetri, Maranata, Püha Luuka ja Adventistide koguduse ning Päästearmee korpuse esindajad.
MASU ja töötus
Aastatel 2000–2007 toimus märgatav tööpuuduse vähenemine, mistõttu leibkondade elujärg oli valdavalt hea. Kuid MASU mõjul toimus töötute arvu hüppeline kasv, seda illustreerib järgmine joonis. On oluline teadvustada, et töötud on üks olulisemaid koguduste teenimistöö sihtgruppe.
Diakoonia mõiste ja tähendus
Termin diakoonia tuleneb Uue Testamendi kreekakeelsest sõnast διακονέω teenimine. Mitmel puhul on sõna tähendus liikunud „teenimisülesandelt" või „teenimisametilt" lihtsalt „ülesande" või „ameti" tähistamise suunas.
Sõnakasutus on sedavõrd avar, et „diakooniaks" nimetatakse samahästi apostliametit (Ap 1:17; Rm 11:13; 1Tm 1:12) kui ka väga erinevate teenimisülesannete täitmist (Rm 12:7). Diakoonia algas kristliku kogudusega ja seda võib kõige laiemalt mõista kui ligimese eest hoolitsemist.
Diakooniatöö kogudustes
Intervjuudest selgus, et diakooniatööd mõistetakse kogudustes erinevalt. Seda käsitletakse nii sotsiaaltöö, hoolekande kui ka lihtsalt teenimisena. Samuti vastas enamik, et diakooniatöö tähendab inimeste eest igakülgset hoolitsemist, nii hingehoidlikult kui ka füsioloogilisi vajadusi arvestades.
Ilmnes, et vaid mõned kogudused on oma diakooniatöö eesmärgid selgelt sõnastanud. Laiemapõhjalised ja mõõdetavad eesmärgid puuduvad enamasti sootuks või ei toodud neid intervjuudes esile – enamik kogudusi kasutab diakooniatöös juhtumi- ja vajadusepõhist lähenemist. Kogudused püüavad aidata hädasolijaid, sh töötuid, iseseisvamale elule.
Diakooniatöö korraldus on küll erinev, aga kõigis kogudustes toimub pastoraalne hingehoid, milles teenivad kaasa ka koguduseliikmed. Oluliseks peetakse nii koguduseliikmete kui ka väljaspool olevate abivajajate aitamist. Samuti on sarnane, et valdavalt tehakse seda meeskonnatööna, vabatahtliku panustamise toel ja jagatud vastutuse põhimõttel. Peamiselt toimub see vastastikuse infovahetuse ja aktiivsete liikmete või töötegijate erineva sagedusega kokkusaamistena.
Intervjuudest nähtub, et kogudustega liitumiste hulk on aastate lõikes püsinud sarnasena ja MASU ajal kogukonda lisandunud töötud ei ole koguduseni jõudnud. Samuti pole üle poole vastanutest märganud MASU mõju koguduse diakooniatööle. Siiski on need kogudused, kus abiandmine on koordineeritud, teadvustanud MASU tingimustes muutunud vajadusi kogukonnas ning ollakse teadlikud abivajajate hulga ja vajatava abi eripära muutusest.
Intervjuude põhjal selgus, et töötute arvu koguduseliikmete hulgas ei ole üheski koguduses otseselt uuritud. Kuid üldjuhul saavad koguduste täisealised liikmed hästi hakkama ning abivajajaid toetatakse töökohtade info vahendamisega ja võimalusel materiaalselt. Veel selgus, et enamik kogudusi on partnerluses oma koguduste liidu võrgustikuga ja loonud koostöösuhteid teiste organisatsioonide ja omavalitsusüksustega. Kohaliku tasandi koostöö põhineb peamiselt valdkonna infovahendusel.
Tuli esile, et koguduste diakooniatöö tulevikuplaanid on erinevad. Osa kogudusi plaanib jätkata nii nagu seni, kuid mõnel on eesmärk oma tegevust laiendada ja neil on selged kavatsused leida uusi võimalusi kogukonna teenimiseks.
Kokkuvõte ja ettepanekud
Analüüsides, kas majanduslanguse aastatel otsisid töö kaotanud inimesed abi kiriku diakooniatööst ja mil viisil lähenes kirik oma halastustööga töötutele, selgus, et märgatav vastastikune mõjutamine puudus. Hätta sattunud inimesed ei osanud pöörduda kiriku poole ega leidnud teed koguduste liikmete hulka. Samuti ei märganud suurem osa kogudusi töötute arvu suurenemist ega osanud ka sellele kogukonda lisandunud abivajadusele reageerida.
Lõpetan lõputöös esitatud lähtekohtadega, millele tuginedes saaksid kogudused jätkata senisest veelgi tõhusamalt oma teenimistöö ülesannete täitmist ühiskonna ja ka töötute heaks.
1. Ühise visiooni ja kokkulepitud ning mõõdetavate eesmärkide seadmine annaks kogudustele selgema suuna ja ülevaate, kes nad on, milleks ellu kutsutud ja teenima seatud. Samuti võimaldaks see hinnata tehtud töö ja teenimise tulemuslikkust ning tunnustada ka rohkem eriti tublisid koguduseliikmeid.
2. Koguduse eesmärkide püstitamisel ja tegevuste läbimõtlemisel oleks abiks keskkonna (piirkonna) ja selle elanikkonna vajaduste kaardistamine. Muuhulgas tuleks pikaajaliste eesmärkide seadmisel ja tegevuste planeerimisel arvestada majanduse tsüklilist iseloomu ning majanduse tõusuperioodil valmistuda paratamatult järgnevaks langusperioodiks.
3. Töötute olukorra parandamiseks vajavad kogudused senisest rohkem infot riiklike ja kohalike omavalitsuste sotsiaalabi teenuste ja toetusvõimaluste kohta.
4. Tõhusamaks diakooniatööks kogukonnas võiks tihendada nii koguduste omavahelist koostööd eelkõige kohalikul tasandil kui ka koostööd teiste abiorganisatsioonidega. Näiteks ootaks Töötukassa kogudusi partneriks nii tööharjutustele kui ka vabatahtlike teenuste osas.
