06/2014
Märt Saar, Noorteühendus Koma juhataja
Kirikuid on tõesti palju! Seda nii geograafilistel, kultuurilistel ja õpetuslikel põhjustel.
Kui järgi uurida, siis tegelikult ei ole ühtegi kirikut, mis oleks kestnud nii kaua kui kristlus ise: 2000 aastat! Huvitav, miks?
Üheltpoolt me teame, et Kristuse kogudus on üks ja ülemaailmne, see on nähtamatu ja kestab üle aegade. Kristus ise ütles: „Ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu" (Mt 16:18).
See kogudus ei räägi alati ühte keelt, ei kanna sarnast ajalugu ega mõista üheselt traditsioone. Ometigi on tal üks Issand ja Pühakiri. Selle ühtsuse tunneb ära, kui oled kristlane, puutud kokku teiste kirikutega ja kohtad seal teisigi Kristuse järgijaid. Kristlus on nagu suur perekond ja kirikud nagu erinevad kodud, kus koos käiakse. Iga kodu on oma kodukoha nägu.
Tuleb ka märkida, et Piibel toob välja, et tegelikult ei ole mitte üks kirik, vaid kaks sünagoogi – on Jumala tempel ja Saatana sünagoog (Ilm 3).
Siinjuures tuleb tähele panna, ka Eestis on "kirikuid", mida kristlased ise kirikuteks ei nimeta (mormoonid või jehoovatunnistajad). Me eristame end nendest, kuna näeme Piiblit ja Kristust täiesti erinevalt.
