08/2014 
Toivo Pilli, Tartu Salemi baptistikoguduse pastor
Ameerika Ühendriikide kristlikes ringkondades on levinud vaade, et Iisraeli riigi loomine 1948. aastal oli Jumala lõpuaja tõotuste täitumise tunnusmärk. Ja seetõttu on õige õnnistada Iisraeli. See mõtteviis pole võõras ka Eestis. Seda toetavad turismireisid Pühale Maale ja sellega kaasnevad selgitused, mis kalduvad kinnitama, et tänapäeva Iisraeli riik ja Vana Testamendi valitud rahvas on üks ja sama asi. Olen küll seda meelt, et Jumal on Iisraeli mõistet laiendanud, andes sellele vaimuliku tähenduse: see on Jumala valitud uus rahvas, Kristuses koondunud kogukond, kelle hulka kuuluvad nii juudid kui mittejuudid, kaasa arvatud Palestiina kristlased.
Ja kõige selle taustal on tegelikult küsimus – kellele kuulub maa?
Tõsisem ja kurvem on sellest teoloogiast sündiv mõtteviis, et on kristlik õnnistada poliitilist Iisraeli riiki, ükskõik, mida see riik ka ei teeks. Et on kuidagi vaga ja õige toetada, ükskõik mis tingimustel, tänapäevast – valdavalt ilmalikku Iisraeli, millel on tohutu militaarne sõjajõud. Ükskõik, kui palju palestiina lapsi ja naisi tapetakse pommitamiste käigus. Ükskõik, kui palju kodusid buldooseriga rusuhunnikuks lükatakse. Ükskõik, kui palju müüre ehitatakse. Ükskõik, kui palju uusasundusi rajatakse palestiinlaste aladele – rahvusvahelise õiguse vastaselt, teades, et iga asundus hävitab paljude perede oliivipõllud ja palestiinlaste lootust ning tekitab meeleheidet ja viha.
Olukord Iisraelis ja Iisraeli-Palestiina suhted on keerulised. Pole kahtlust, et ka Hamasi raketid on reaalsus. Reaalsus on ka Iisraeli toetumine vägivallale ja kättemaksule. Kui ma seda artiklit kirjutan, on äsjases Gaza-konfliktis Iisraeli poolel hukkunud kolm tsiviilisikut ja üle 50 sõjaväelase. Palestiinlaste poolel on hukkunud üle 1300 inimese, enamik neist tavalised elanikud.
Ja kõige selle taustal on tegelikult küsimus – kellele kuulub maa? Kristlik teoloogia ja mõnikord ideoloogia ei tee olukorda alati selgemaks, vaid vahel isegi raskendab mõistmist. Sellepärast tasub mõned asjad üle korrata.
Jumala õnnistus Iisraelile oli juba Vana Testamendi päevadel tingimuslik 
Vana Testamendi prohvetid rõhutasid, et Jumala tõotus on Iisraelile antud teatud tingimustel. Tehke õigust! Ärge survake võõrast enda keskel! Hoiduge, et te ei tee ülekohut leskedele, vaestele ja orbudele! Neid tekste on rohkesti Aamose, Hoosea, Miika ja Jesaja raamatutes.
Eriti kõnekas on prohvet Jeremija, kes kurbuse ja tõsidusega räägib, kuidas Jeruusalemm hoiab alal vägivalda: „Otsekui kaev hoiab värske oma vee, nii hoiab Jeruusalemm värske oma kurjuse; tema sees kuulukse ülekohtust ja rüüstamisest, minu palge ees on aina valu ja piin. Lase ennast hoiatada, Jeruusalemm, et mu hing ei võõrduks sinust..." (Jr 6:7–8).
Kui Jumala tõotus Iisraelile oli tingimuslik, siis ei saa kristlik toetus Iisraelile olla tingimusteta.
Armastus ei tähenda ebaõigluse toetamist, vaid sellele vastu seismist
Iisraeli toetamine ja armastus selle rahva ja maa vastu ei tähenda kõige heakskiitmist. See oleks Piibli prohvetisõnade eiramine. Prohvetid olid oma rahva poolt sellega, et nad seisid vastu valele käitumisele ja kutsusid jumalarahvast üles kõrgemale eetikale, mitte ei õigustanud madalamaid võtteid. Kellel on rohkem võimu, on kutsutud eetilisemalt käituma.
Milline peaks olema kristlaste hoiak? Benjamin Corey ütleb: „Parim viis õnnistada kedagi, kes on sattunud hävitava käitumise küüsi, ei ole mitte soosida ega toetada seda käitumist, vaid armastuses sellele käitumisele vastu astuda ja näidata paremat teed." Parem tee on rahutegemise tee. „Õndsad on rahutegijad," ütles Jeesus (Mt 5:9).
Jeesus nuttis Jeruusalemma pärast ja ütles, et selle õnnetuseks on, et ta ei tea, kuidas luua rahu (Lk 19:41–44). Kõik märgid näitavad, et tänane Iisrael taotleb rahu relvade ja ülemvõimu toel, algatades vastuaktsioone, mis toovad kaasa ebaproportsionaalselt suure hulga ohvreid. Petlemma ümber on kaheksa meetrit kõrge müür ja selle elanikud peavad läbima alandava tundega kontrollpunkte, et liikuda omal maal. Gaza on otsekui tohutu vabaõhuvangla, mille elektri- ja veevarustust kontrollib Iisrael. Ka Palestiina äärmusjõud – eelkõige Hamas – haarab kättemaksu järele. Tekib kättemaksu surnud ring. Nii ei tule rahu.
Kas see, kui kristlased toetavad valimatult tänapäeva Iisraeli jõu-aktsioone, ei ole hoopis karuteene Iisraelile? – Vägivald ja ülekohus ei tekita mitte ainult meeleheidet ja viha, ja nõnda veel kord vägivalda, vaid tähendab ka Jumala tõotustest ja kaitsest eemaldumist, millega võib kaasas käia isegi Jumala karistus. Kui kristlased toetavad hävituslikku käitumist, kas nad siis – võib-olla eneselegi teadmata ja tahtmata – ei põhjusta hoopis halba, mitte head. Vägivalla õigustamine Jumala nimel ei ole õige. See on patt.
Maa kuulub Jumalale
Pole saladus, et Iisraeli-Palestiina konflikti taustal on erinevad arusaamised, kellele kuulub maa. Veendumus, et kogu maa kuulub Iisraelile ja palestiinlastel pole sellest ainsalegi tollilegi õigust, kannab nimetust sionism. (Palestiinlaste seas võib kohata samasugust nõudlust maale, ehkki teiste põhjendustega.)
Kristlik sionism saab jõudu Vana Testamendi lugemisest ja teatud viisil mõistmisest. Kristlased peaksid siiski meelde tuletama, et Püha Maa, kui kasutada seda terminit, kuulub viimselt Jumalale.
Püha Maa, kui kasutada seda terminit, kuulub viimselt Jumalale.
Aga mida arvata Jumala tõotusest Aabrahamile: „Sinu soole ma annan selle maa" (1Ms 15:18)? Tõesti, kuid Aabraham pidi saama „paljude rahvaste isaks" (1Ms 17:4). Ta polnud ainult Iisaki isa, vaid ka Ismaeli isa. Ja siis on Piiblis veel lugu Ketuurast, kellega Aabrahamil olid lapsed Simran, Joksan, Medan, Midjan, Jisbak ja Suuah (1Ms 25:1–2). Ja Pühakiri ütleb, et Jumala kavatsus oli, et Aabraham oleks „kõikide isa, kes usuvad" (Rm 4:11).
Kellele sellest soost siis peab kuuluma see maa? Kui Aabrahami sugupuusse kuuluvad nii juudid, moslemid ja kristlased – mõned sünni, mõned peresuhete, mõned usu kaudu. Kas just see tõsiasi ei rõhuta, et Jumala tõotus Aabrahamile ei privilegeeri üht rahvust, vaid on üleskutse paljudele Aabrahami järglastele koos elada?
Lõpetuseks
Mõned aastad tagasi kirjutasid kaks evangeelset eetikut, Glen Stassen ja David Gushee, avaliku kirja ameerika kristlikele sionistidele. See ei ole kaotanud tähendust tänapäevalgi. Huvi korral loe ingliskeelset teksti http://www.newevangelicalpartnership.org/?q=node/139.
Väga tasakaalukas ja sisukas artikkel on ilmunud Colin Chapmani, 18 aastat Lähis-Idas elanud kristliku misjonäri sulest: http://www.fulcrum-anglican.org.uk/articles/trying-to-make-sense-of-gaza/ – artikli lõpuosa viitab ka kristlikele organisatsioonidele, mis töötavad rahu saavutamiseks ja leppimise võimaldamiseks, sageli kohapeal ja rohujuure tasandil.
Ma lõpetan Gusheelt ja Stassenilt laenatud tsitaadiga: „Me kutsume teid üles, vennad ja õed, leidma paremat teed, piibellikumat teed, et armastada Iisraeli. Armastage Iisraeli piisavalt palju, et mitte toetada, vaid seista vastu tegudele, mis rikuvad Jumala selgelt ilmutatud moraalset tahet. Ja kui te seda teete, siis on hea õppida armastama ka palestiinlasi, kellest mõned on meie kristlikud vennad ja õed. Kui külastate Iisraeli, siis soovitame teil tungivalt külastada Palestiina kristlasi ja küsida neilt, millist tuge nad ootavad meilt, nende kaaskristlastelt. Nad vajavad kindlasti meie armastust. Ja kindlasti on antud meile Kristuse käsk ka neid armastada."
