08/2014 
Tarvo Luide kokkuvõte oma KUSi lõputööst
Kogudustes viiakse läbi erinevaid vaimulikke talitusi ja kuna meie õpetuslikuks aluseks on Piibel, siis on eesmärk, et kõik meie tegevused oleks ka Pühakirja õpetusega kooskõlas. Mina kirjutasin Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris oma diplomitöö teemal „Ristimise tähenduse võrdlus Uue Testamendi ajastul ja tänapäeval EKB liidus".
Lõputöö jagunes kolme ossa – ristimine Uues Testamendis, ristimispraktika EKB liidu kogudustes ja viimases osas võrdlesin kahe esimese peatüki tulemusi. Esimest osa kokku pannes uurisin Piibli kõrval erinevaid antud teemal kirjutatud raamatuid ja artikleid. Teise osa kirjutamisel kasutasin EKB Liidus välja antud materjale ja artikleid, Eesti Kirikute Nõukogu ristimise teemalise arutelu kokkuvõtet ja lisaks saatsin küsitlused koguduste esindajatele. Kokku sain vastuseid 24 kogudusest.
Toon välja mõned mõtted oma diplomitöö esimesest osast.
Ristija Johannese ja algkoguduse ristimine
Algkristlik ristimine lähtus Johannese meeleparanduse ristimisest.
Esimene ristimine Uues Testamendis on Ristija Johannese ristimine Jordanil. Ta „kuulutas meeleparandusristimist pattude andeks saamiseks" (Mk 1:4). Peeter Roosimaa on välja toonud, et Ap 2:38 kohaselt: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni" võib nelipühapäeval toimunud ristimise juures eristada järgmisi elemente: meeleparanduse kuulutus, üleskutse lasta ennast ristida, seos pattude andestusega, Püha Vaimu anni saamise tõotus ja seos Kristuse Jeesuse isikuga. Kui seda kõike võrrelda Johannese ristimisega, siis märkame olulisi kokkulangevusi.
Evangeeliumide tunnistuse kohaselt (vt Mt 3:1jj; Mk 1:4jj; Lk 3:1jj) oli Johannese jutlus meeleparanduse kuulutus. Selles oli üleskutse lasta ennast ristida, ristimine toimus seoses pattude andestusega, ristimisel oli seos Püha Vaimu saamisega (inimesed lasksid end ristida lootuses, et Johannese poolt kuulutatud Tulija ristib neid hiljem ka Püha Vaimuga). Näilikult kuulus viies element, seos Kristuse Jeesuse nimega, üksnes kristliku ristimise juurde, kuid tegelikult toimus ka Johannese ristimine Jumala saadiku tulekut arvestades. Siis aga ei olnud tema nimi veel teada, ka polnud Tulija isik nii selgesti mõistetud ega defineeritud.
Selline kahe ristimise sarnasus, lausa kokkulangevus, kinnitab, et algkristlik ristimine lähtus Johannese ristimisest. Vaevalt et nii lühikese ajaga oleks olnud ka võimalik ristimisele oluliselt erinevat tähendust anda. See erinevus, et Johannese ristimisel ristitu alles ootas kõrgema kohtuniku tulekut, kristliku ristimise puhul on ristitu aga kohe kõrgema kohtuniku, Kristuse Jeesuse ees, oli kergesti mõistetav, nagu ka kristliku ristimise seos Jumala riigi tulekuga.
Ristimine kui kohtutoiming
Johannese tegevuse kirjelduses äratab tähelepanu nii salmis „ning kui nad olid oma patud üles tunnistanud, ristis Johannes nad Jordani jões" (Mt 3:6) kui ka „kui nad olid oma patud üles tunnistanud, ristis Johannes nad Jordani jões" (Mk 1:5) kasutatud väljend tunnistama (ἐξομολογέω). Väljend kuulub sõnagruppi, mille algne tähendus on 'sama ütlema, ütlustes kattuma'. Uue Testamendi ajal kasutati seda sõna tihti kohtus ütluste või tunnistuste andmise tähenduses. Selliselt räägitakse ka eshatoloogilist patutunnistust, mida Jumala kohtus peab andma igaüks: „Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand, minu ees nõtkub iga põlv ja iga keel annab tunnustust Jumalale" (Rm 14:11). Samuti äratab tähelepanu, et ristitavad andsid seal õiguse Jumalale: „Ja kogu rahvas, kes teda kuulas, ja tölneridki tunnistasid, et Jumalal on õigus, lastes endid ristida Johannese ristimisega" (Lk 7:29).
Ristimisele eelneb meeleparandus 
Roosimaa on välja toonud, et „võrreldes teiste ristimist käsitlevate Piibli salmidega on Ap 2. peatükis ristimine esitatud peateemana, selle õiges Jumala valitsuse tuleku kontekstis, koos eel- ja järellooga. Nii on õige pidada seda kirjakohta uustestamentliku ristimisarusaama üheks põhiliseks kirjakohaks, millest saab järeldada algkristliku ristimise üldise arusaama".
Nii nagu ka Ristija Johannese puhul oli ka kristlik ristimisele kutsumine seotud meeleparandusega. Käsk ristitud saada ei olnud kellegi jaoks üllatus. Ristimise praktika oli üsna tuttav Peetruse kuulajatele, kes pidid laskma ennast ristida nähtava ja välispidise märgina meeleparandusest. Oleks viga siduda omavahel sõnad „pattude andeks saamiseks" käsuga „laske ennast ristida" ja jätta seejuures välja eelnev käsk meelt parandada.
Ristimisele eelneb vana elu surm
„Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse" (Rm 6:3). Rooma kuuenda peatüki oluline märksõna on „surm", mis on seotud ristimisega, mitte puhastumisega; matmisega, mitte ülendamisega; varasema sideme lõppemisega, et me võiksime siseneda uude. Meie vana mina ristilöömine Kristusega koos on üks asi, ristimine hoopis teine. Nii palju kui ka ristimine esindab meie surma koos Kristusega, siis see ei too mingilgi moel välja seda surma. Kui me ei oleks surnud koos Kristusega, poleks ristimisel mõtet. Paulus toob välja, et minevik on möödas, mitte küll läbi ristimise toimingu, kuigi ristimine on selle tunnistuseks ja kuulutuseks.
Roosimaa peab tõenäoliseks, et lähtudes algkristluses üldiselt tuntud ristimisvormelist, mis Rm 6:3 on edasi antud pisut lühemas, nii-öelda Pauluse-pärases sõnastuses, ja selle vormeli üldtuntud tõlgendusest, soovis apostel näidata seost ristimise ja Kristuse isiku, ristimise ja surma, ristimise ja ühise haua vahel. Päästeloolistel põhjustel soovis Paulus tõendada, et kristlased on koos Kristusega surnud. Nii võiks tõlkida: „Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme ristitud seoses Kristuse Jeesusega, oleme ristitud seoses tema surmaga? Me oleme siis surmaga seoses oleva ristimise kaudu koos temaga maha maetud, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus."
Ristitud inimene on edasiõppiv jünger
Inimest ristitakse üks kord, aga ta jätkab õppimist kogu oma elu.
Matteuse evangeeliumi lõpus on suur misjonikäsk (Mt 28:19–20), mille põhiline huvi koondub Ülestõusnu poolt jüngritele antud ülesandele. Seal on põhiline verb „tehke jüngriteks". Sellele alluvad „ristides neid" ja „õpetades neid". Sellise tõlgendusega oleks vale öelda, et kuna sõna „ristides" on enne sõna „õpetades", peab neid ka ristima enne kui õpetama. See on loomulik, et ristimist on mainitud esimesena, kuna inimest ristitakse üks kord, aga ta jätkab õppimist kogu oma elu. Ristimine ja õpetamine on lihtsalt kaks tegevust, mis on teineteisega seotud, aga mõlemad käivad kaasa „jüngriteks tegemisega". Teisisõnu, läbi ristimise ja õppimise saab inimesest jünger. Ta saab aru, et ristimiseks on valmis see inimene, kes on nõus vastu võtma seda õpetust. Kontekstis on väga selgesti aru saada, et Jeesus räägib siin nendest, kes on piisavalt vanad, et neile võib jutlustada. Et olla valmis ristimiseks, see tähendab meeleparandust ja Jumala sõna vastu võtmist. See näitab ka seda, et enne ristimist tuleb omandada teatud määral õpetust.
Ristimine ja kogudus Uues Testamendis
„Varajased kristlased on veendunud, et ristimise olemus, kui avalik väljendus oma usust Kristusesse ja Tema nime tunnistamine sellega koos, tähendab ristimist Kristusesse ja ristimist Tema kogudusse" (Gilmore). Ristimine ei ole puhtalt isiklik tegu, vaid pigem väljendab inimese liitmist Jumala eshatoloogiliste inimeste hulka. Ristimine ei tähenda seda, mida iganes me individuaalidena tahame, et see tähendaks. See tähendab seda, mis kogudus ütleb, et see tähendab. See on oma olemuselt kogukonna sündmus.
Lisan veel Dueck'i mõtted: „Ilma koguduseta kaotab ristimine oma tähenduse: sellest saab individuaalne tegu, mis on fokusseeritud üksikisiku usulise otsusega ilma vastava sisenemiseta usu kogukonda, Kristuse ihusse, inimeste sekka, kes on pühendunud elama Kristuse sarnaselt. Ilma selle sidemeta on ristimine lihtsalt enda märjaks tegemine, vees suplemine selle asemel, et sügavamale minna."
Oma töös jõudsin järeldusele, et EKB liidu õpetus ja praktika on kooskõlas Uue Testamendi õpetusega. Kuid minu tööga ei peaks selle teema uurimine kindlasti veel lõppema.
