Arusaamad koguduse pastori rollist

09/2014 18 risto nigol
Risto Nigoli kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Oli see siis, kui minu käest küsiti, kas ma tahan saada pastoriks, või kuulsin ma oma sõpra pastorit kritiseerimas või hakkasin ma ise teda kritiseerima – täpselt ei mäletagi. Igatahes, mingil ajal hakkasin ma sügavamalt mõtlema selle üle, milline peaks olema pastori roll koguduses. Kui nüüd lugeja teab sellele kindlat vastust, siis ma soovitan seda võrrelda koguduses mõne teise inimese omaga, sest tulemus võib olla üllatav. Kuid millised oleksid tulemused, kui esitada see küsimus veel Uuele Testamendile ja pastoritele endile? Selles artiklis teen väikese kokkuvõtte oma Kõrgema Usuteadusliku Seminari diplomitööst: „EKBKL pastorite arusaam oma rollist võrdluses Uue Testamendi koguduste juhtide kohta käivate mõistetega".

Koguduste pastorid pidasid oma rolliks peamiselt organisatsiooni ehk koguduse juhtimist ja vaimulikku tööd.

Koguduse juhi rollide selgitamiseks ja nende võrdlemise lähtekohaks valisin oma uurimuses kolm Uues Testamendis selleks tarvitatud keskset mõistet: karjane, vanem ja ülevaataja.

Karjane

Sõna karjane (kreeka keeles ποιμήν) kasutati Uue Testamendi ajaperioodil peamiselt kahes tähenduses. Esiteks tarvitati seda otseses tähenduses loomakarja hooldaja, karjuse või karjaajaja kohta (Lk 2:8). Teiseks kasutatakse seda ülekantud tähenduses Jumala enda, Kristuse kui koguduse pea ja usklike kogukonna juhi kohta (Hb 13:20; Ef 4:11).

Kuigi karjakasvatamine ja inimeste juhtimine ei ole samad tegevused, iseloomustab Uue Testamendi järgi mõlemat tööd peamiselt kolm sõna: juhtimine, hoolimine ja kaitsmine. Karjamaakarjade karjasel tuleb karja juhtida, et loomad jõuaks rohumaale ja saaks joodetud, tal tuleb hoolitseda haigete loomade eest ning kaitsta karja kiskjate eest ööl ja päeval. Koguduse karjaste kohustuseks on juhtida oma kogukonna ühiselu ja hoolitseda inimeste vajadusete eest (Ap 20:28; 1Pt 5:2–4), otsida kadunuid (Mt 18:12–14; Lk 11:23) ning võidelda hereesia vastu (Ap 20:29). Selle ülesande täitmisel on tingimata vaja olla karjale eeskujuks (1Pt 5:3).

Ülevaataja

Uue Testamendi ajaperioodil mõtlesid nii kreeklased, kristlased kui ka juudid sõna ülevaataja (kreeka keeles ἐπίσκοπος) all eeskätt kedagi, kes seisab teiste heaolu eest. Kõige rohkem sarnanesid sõnast ülevaataja arusaamisel üksteisega kristlased ja juudid. Mõlemad kasutasid ülevaatajat Ainujumala kohta, kes erinevalt polüteistliku usundi jumalatest näeb ja teab kõike. Teisest küljest leiab sõna üldisemat kasutust seoses inimestega, kes on mingi valdkonna ülevaatajad. Nii juudi sünagoogi kui ka kristliku koguduse ülevaatajate ülesandeks on jumalateenistuse juhtimine ja rahva õpetamine. Arvatavasti olid ka mõlemal selle tiitli või ametikoha saamiseks oma nõudmised. Kindlalt ei saa midagi tiitli saamise kohta väita, kuid näiteks ametikoha puhul on kristlaste jaoks olulisteks juhisteks 1Tm 3:1–7 ja Tt 1:5–9.

Kui rääkida erinevustest täna esineva praktikaga, siis ei ole Uues Testamendis öeldud, et kristlik ülevaataja peaks tegelema kogudusehoone eest hoolitsemise ja finantsasjadega; pigem on öeldud, et tal tuleb hoolitseda inimeste eest. Samas juudi sünagoogi eestseisja eeskujul võis ka kristliku koguduse ülevaataja hoolitseda hoone eest ja tegeleda rahaasjadega. Nii on Uue Testamendi ajaperioodil kristliku ülevaataja väljakujunemisel mänginud olulist rolli kreeka ja juudi ühiskonnad, kuid teatud osas on talle omistatud täiesti uus kasutusala ja eesmärk.

Vanem

Termin vanem (kreeka keeles πρεσβύτερος) oma erinevates vormides on võrreldes kahe eelnevalt vaadeldud sõnaga Uues Testamendis enim kasutatud. Põhiliselt tarvitatakse seda terminit kahes tähenduses: rääkides vanematest isikutest (Lk 15:25; Jh 8:9; Ap 2:17; 1Tm 5:19) ja auastmest või ametinimetusest (Mt 16:21; 26:47,57,59; Mk 8:31; Ap 4:5,23; 25:15).

Uues Testamendis räägitakse koguduse vanematest üldjuhul mitmuses.

Kristliku koguduse puhul räägitakse vanematest üldjuhul mitmuses – see tähendab, et ühes koguduses oli rohkem kui üks vanem. Need vanemad pidid kogudust juhtima, õpetama ja kaitsma ka inimeste eest, kes tahtsid tõde moonutada. See tähendas ka, et presbüteritele oli antud koguduseliikmete üle distsiplinaarne võim. Sõna uurides leidsin, et vanema ametikoha või tiitli saamisel oli seos Jumala Seaduse tundmise ja kõrgema eaga, mida seostati väärikuse ja autoriteediga.

Pastorite roll EKB Liidus

Tänapäeva koguduste juhtide rolli selgitamiseks viisin 2013. aasta augustis EKB Liidu koguduste pastoritega läbi kümme poolstruktureeritud intervjuud (ette olid valmistatud põhiküsimused ja intervjuu plaan, kuid vestlustes oli piisavalt vaba ruumi).

Vastustest selgus, et koguduste pastorid peavad sellele ametikohale sobivaks isikut, kes vastab 1. ja 2. Timoteose ning Tiituse kirjades toodud kriteeriumitele, kellel on vastav pädevus ja kes on saanud selleks tööks kutse Jumalalt.

Pastorid pidasid oma ülesandeks esmalt organisatsiooni ehk koguduse juhtimist, lisaks vaimulikku tööd, milles toodi esile hingehoidu ja õpetamist.

Intervjueeritavate arvates peaksid koguduseliikmete ja pastori arusaamad eelnevas loetelus üldjuhul kattuma, kuid sellegipoolest tõid mitmed pastorid oma vastustes välja palju huvitavat. Ma tsiteerin neist paari. Üks koguduse juht ütles: „Kui nüüd asi läheb praktilisemaks, siis võib tulla n-ö kirjutamata lisaprotokolle. Näiteks inimesed võivad öelda, et pastor saab palka ja peaks seetõttu seda ja seda tegema. Mõnes koguduses võib olla nii, et juhatus tuleb kokku ja otsustab, mida pastor peab tegema. Ma mõtlen, et võib-olla on Piibli järgi rohkem selline suund, kus pastor on see, kes kuuleb Jumala käest ja ütleb kogudusele, mis tema peaks tegema, mitte et kogudus ütleb pastorile, mida kõike tema peaks tegema, alates jutlustamisest, lõpetades muruniitmisega. Mõned koguduseliikmed eeldavad, et pastor hooldab koguduse maja, mis on mõnes mõttes ka loogiline." Teine koguduse juht ütles: „Koguduseliikmete arusaamad on erinevad. Mõni eeldab, et sa näiteks tunnistad ja laulad, teed kõik nende eest."

Pastorite vastusest selgus, et pastoraalkirjade juhised, aga eriti evangeeliumitest nähtav Jeesuse eeskuju on
aidanud neil oma rolli mõtestada.

Lisaks on EKB Liidu koguduste juhte oma rolli mõistmisel aidanud tihedad suhted oma ametikaaslastega ja kohtumised ordineerimiskomisjonis. Mulle väga meeldis, kuidas üks pastor vastas küsimusele, milline peaks olema pastori elustiil. Tsiteerin: „Nii nagu mina. Sõita mitte kiiremini kui 90 km/h, mitte süüa ennast paksuks, mitte palju magada, püüda elada tervet perekonnaelu ja armastada Jumalat. Hoida korda ja distsipliini oma elus."

Võrdlus Uue Testamendiga

Kui võrdlesin EKB Liidu pastorite arusaamu oma rollist ja koguduste juhtide kohta käivaid mõisteid Uues Testamendis, siis oli huvitav, et mitmed intervjueeritavad kasutasid oma rolli, kirjeldades sõna karjane, mida kreeka keeles tähistatakse terminiga ποιμήν. Samuti sarnanesid karjase ülesannete kirjeldused paljuski mõiste ποιμήν sisuga.

Kui räägiti näiteks õpetamise ülesandest, siis sarnanes see terminite πρεσβύτερος ja ἐπίσκοπος sisuga. Tähendab, et kuigi ükski pastor ei kasutanud intervjuus kreekakeelseid mõisteid, vaid nende eestikeelseid vasteid, mille sisukirjeldus kattus omakorda kreekakeelsete mõistete sisuga.

Kokkuvõtteks sain Uuele Testamendile esitatud küsimuse vastuseks, võttes kokku seal pastori rolli kirjeldavad kolm kreekakeelset mõistet, et pastori osaks oli juhtida kogudust, otsida kadunuid, võidelda valeõpetuste vastu, hoolitseda inimeste vajaduste eest, juhatada jumalateenistusi ja õpetada. Sarnaselt Uue Testamendi raamatutes esitatud juhistele oli ka EKB Liidu pastorite vastustes kattuvusi, kuid mingis osas erineti üksteisest. Koguduste juhid pidasid oma rolliks peamiselt organisatsiooni ehk koguduse juhtimist ja vaimulikku tööd, millega seostub hingehoid ja õpetamine. Üksikult toodi välja kadunute otsimine, hoolitsemine inimeste vaimulike ja muudegi vajaduste eest ja võitlemine valeõpetuse vastu.

Siia lõppu jätan veel viimase küsimuse, millele lugeja võib mõelda. Milline on või oleks tulemus, kui pastorid saaksid kogudustes keskenduda oma rollile?