Lepitus, andestus ja ohvririitus Vanas Testamendis

10/2014 18 roosimaa-peeter
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

See on üks inimesi iseloomustavaid tunnuseid, et suhted lähevad sassi, seda nii omavahel kui ka suhetes Jumalaga. Suhete korraldamise üheks võimaluseks on äraleppimine ja andestamine. Nii juudi religioonis kui ka sellest lähtunud kristluses on tähtis koht lepitusel ja andestusel.

Käesolevas töös vaatlen lepituse ja andestuse ning ohvririituse seoseid juutide Pühakirja järgi. Seejuures vaadeldakse lepitust ja andestust käsikäes. Andestus on osa lepitusest. Kõige selle juures on oluline inimeste rituaalne käitumine. Võrdlusena vaatlen lepitust ja andestust ka väljaspool Piiblit. Iisraeli rahvas elas ju suhetes teiste rahvaste, nende kultuuride ja religioonidega.

Jaakob püüdis oma venda Eesavit ettesaadetud kingitustega ära lepitada, tema meelt enda suhtes armuliseks muuta.

Lepituse vajadus

Inimestevahelised suhted võivad mitmetel põhjustel sassi minna. Küll on riivatud kellegi au ja väärikust, küll on kellegi suhtes käitutud ülekohtuselt, kedagi on räägitud taga, keegi on oma võimu või oma õigust vääralt maksma pannud. Vahel võivad suhted minna sassi ka lihtsalt näiva põhjuseta või tegemist on arusaamatusega. Paistab, et sassis suhted kuuluvad inimeseksolemise juurde. Seda näib kinnitavat kogu inimkonna ajalugu.

Üsna ilmekas on näide 1. Moosese raamatus, vaata peatükid 25, 27–33. Iisaki peres olid kaksikud Eesav ja Jaakob. Eesav oli sündinud esimesena. Esmasünniõiguse kohaselt pidi tema isalt saadav pärandiosa olema kaks korda suurem kui Jaakobil. Samuti pidi talle kuuluma isa eriline esimese poja õnnistus. Kasutades juhust, ostis Jaakob esmasünniõiguse oma vennalt ära. Ema abiga sai ta ka isa õnnistuse endale. Tagajärjeks oli vendadevaheline aastakümneid kestev kibe vaen. Siis saabus aeg, mil vennad pidid kohtuma. Olukord oli Jaakobile väga raske. Mees otsustas: „Ma lepitan teda kingitusega, mis mu eel läheb. Alles pärast seda ilmun ma ise tema ette, vahest võtab ta mind siis armulikult vastu" (1Ms 32:21). Nii püüdis Jaakob oma venda Eesavit, kes oli tema peale vana pettuse pärast ikka veel vihane, ettesaadetud kingitustega ära lepitada, tema meelt enda suhtes armuliseks muuta.

Sassiläinud suhete parandamiseks otsiti lepitust, tehtud ülekohut püüti heastada. Selleks tehti suuri kulutusi. Tooras olid lausa vastavad seadusesätted, mis heastamiskohustust reguleerisid (nt 2Ms 21:37–22:1jj). Või siis üldistus: „Ütle Iisraeli lastele: Kui mees või naine teeb mõne inimliku patu ega ole ustav Issandale, ja see hing saab süüdlaseks, siis ta peab tunnistama oma pattu, mis ta on teinud, ja ta hüvitagu oma eksimus täies ulatuses ning lisagu sellele viies osa ja andku sellele, kelle vastu ta eksis!" (4Ms 5:6j).

Kuid oli ka olukordi, kus ei aidanud mingi lepitushind: „Sest armukadedusest tekib mehe viha ja ta ei halasta kättemaksupäeval. Ta ei hooli mingist lepitushinnast ega rahuldu, kuigi sa lisaksid kingitusi" (Õp 6:34j). 19 lepitus

Iisraeli usundis mõisteti andestust juriidilise toiminguna.

Inimeste vahel tähendas lepitus äraleppimist, kokkuleppele jõudmist, süü või arvatava süü läbi kahjustatud inimliku osaduse uuendamist.

Kuid suhted võisid sassi minna ka Jumalaga. Ka siis oli tarvis lepitust, Jumalaga osaduse taastamist. Lepituse ühe osa moodustab andestus. Mõte on selles, et tehtud ülekohut olematuks muuta ei saa, kuid süünõude võis muuta andestamise läbi kehtetuks.

Väljendid lepituse ja andestuse kohta Vanas Testamendis

Heebrea verbi kipper – „lepitama" põhitähenduseks on „kinni katma", võib-olla lisaks ka „ära pühkima". Nimisõna koper tähendab lunaraha. Võttes arvesse mõlema sõna tähendust, on niisiis tegemist sellega, et mingi süüst tekkinud kohustus kõrvaldatakse, see tühistatakse asendava anni läbi.

Seoses jumalateenistusega tähendab kipper „süüd Jumala ees ohvriga lepitama ja sel moel andestust saama" (eriti 3Ms ja 4Ms), ent selle kõrval esineb sõna ka üldises tähenduses „süüd heastama sellele, kelle ees on süüdlaseks jäädud".

Heebrea keeles on rohkelt väljendeid ja mõisteid andeksandmise kohta. Seal, kus eesti Piibel tõlgib „andeks andma", on heebrea sõnadel tihti erinevad põhitähendused, nt „tühistama, ära võtma" (Ps 25:18), „andeks andma" (2Kn 24:4; Ne 9:17) ja „andeksand" (Ps 130:4; Tn 9:9), „(kinni) katma, varjama" või „ära pühkima" (Ps 65:4; 78:38; Js 22:14; Hs 16:3). „Üle astuma, mööda minema; läbi või üle minna laskma" on eesti Piiblis tõlgitud „mööda minema" (Mi 7:18) ja „andeks andma" (2Sm 24:10) või „ära võtma" (Ii 7:21). Väljenduste paljusus ilmneb ka tõlkevastetes nagu „kinni katma" (Ps 32:1; 85:3), „mitte arvestama" (Ps 32:2), „kustutama", kaotama" (Js 43:25; 44:22), „pesema, puhastama" (Ps 51:4) ja „parandama" (Ps 103:3). Sõna, mis eesti Piiblis on Js 40:2 tõlgitud „lepitama" ja 3Ms 26:41,43 „oma patusüüd tunnistama", tähendab tegelikult „tasuma, maksma".

Sõna andestus (salah – „andestama") kasutatakse eriti rituaalsetes tekstides. Lepitus vajab inimese nõusolekut: inimene peab pöörduma Jumala poole ja kurjast eemale. Lepituse edasiseks tingimuseks on see, et inimene tunnistab oma pattu, eelkõige tähendab see, et ta annab õiguse Jumalale (2Ms 9:27; Nl 1:18; 2Aj 12:6; 5Ms 3:28) ja allutab ennast tema õiglase otsuse alla.

Juba eelöeldust on näha, et lepitus ja andestus ning nendega seotu ei olnud sugugi ühemõttelise tähendusega, samuti ei olnud piiri tõmbamine lepituse ja andestuse vahel päris selge. Ja ilmselt ei olnud seda ka tee leppimise ja andestuseni.

Religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar kirjutab: „Andestus ja lepitus on kaks iseasja. Andestamine toimub andestaja südames. Lepitamine leiab aset suhetes. Andestada saab ka siis, kui suhteid ei ole korraldatud."

Mõistete võrdlus vastavate kreekakeelsete väljenditega

Et paremini mõista, kuidas Iisraelis lepitusest ja andestusest aru saadi, sobib vaadelda, kuidas on neid mõisteid tõlgitud Vana Testamendi kreekakeelses Septuaginta tõlkes (tähis: LXX).
Lepituse vasteks on LXX-s kasutatud kõige rohkem sõna sõna [eks-]hilaskomai, mis on heebrea kipper tavaline tõlkevaste. Verb hilaskomai tähendab lepitama, heasoovlikuks häälestama, armulikuks tegema. Mõeldud oli seejuures niihästi jumalaid kui inimesi, kuni nende "pistimiseni" altkäemaksuga. Homerosest alates on hilaskomai subjektiks sageli inimene, objektiks aga mingi jumalus, surnu, ja tähendab niisiis armulikuks muutma. Seejuures ei ole mitte alati tingmuseks, et mingi jumalus on vihane või et inimene on pattu teinud; ka üksnes tagasi lükkav jumalus muudetakse seeläbi armulikuks. Nimisõna hilasmos tähendab lepitus, lepitamine, lepitusvahend. Nagu näha, on lepitusel oluline koht hüvitamisel, heastamisel, meelehea andmisel.

Nagu öeldud, kasutatakse andestuse kohta mitmeid väljendeid. Tähelepanuväärne on see, et LXX on kasutatud verbi afiemi ja nimisõna afesis. Sõna afiemi – saatma on kasutuses olnud juba Vana-Kreeka ajast alates koos kõigi oma tähendusvarjunditega: eemale paiskama, minema viskama, lahti või vabaks laskma, loovutama, loobuma, üle andma, võimaldama, lubama. Neid tähendusi kasutati nii otseses kui ka ülekantud tähendustes.

Käesoleva teema jaoks on oluline, et verbi afiemi ja nimisõna afesis kasutati mistahes lepingulise suhte õigusliku lõpetamise tähistamiseks. Nende hulka kuulusid abielulahutus, töökohalt vallandamine, vangistusest vabanemine, süüst või karistusest vabastamine. Samuti kasutati neid sõnu õigeksmõistmise, armuandmise või amnestia tähenduses. Neil sõnadel oli selgelt juriidiline tähendus.

Afiemi tähendusväli LXX-s kattub suures osas eelöelduga: lahti laskma, vabastama, loovutama, saatuse hooleks jätma, maha jätma, rahule jätma, võimaldama. Aga seda sõna kasutatakse ka andestuse tähenduses. Ja see tähendab suurt erinevust kreeka kultuuriruumi kasutusega. Kuna LXX-s on pea eranditult andestajaks Jumal, siis oli see vastuolus kreekaliku mõtteviisiga. Kreeka kultuuriruumis puudus arusaam, et nende jumalad teeksid inimestega lepinguid. Mõte Jumala ja inimese vahelisest juriidilisest suhtest oli seal täiesti võõras. Ka ei olnud sealses keelekeskkonnas jumal kunagi andestajaks. Sõna afiemi ei kasutatud seal ilmaski religioosses tähenduses. Andestuse tõlkevaste valik LXX-s osutab sellele, et iisraeli usundis mõisteti andestust juriidilise toiminguna. Ühtlasi näitab see, et inimeste ja Jumala vaheline suhe on õiguslik suhe.