Lepitus, andestus ja ohvririitus Vanas Testamendis II

11/2014
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Algus Teekäijas 10/2014

Jumalasuhte rikub patt18 roosimaa-peeter

Inimeste suhted võisid minna sassi ka Jumalaga. Iisrael tundis ennast Jumalaga lepingus oleva rahvana. Rahva ja Jumala vahelisi suhteid reguleeris lepingu juurde kuuluv seadusandlus. Selle kohaselt sai osadus Jumala ja inimese või Jumala ja tema rahva vahel rikutud patuga – st iga toimimisega Jumala tahte vastu. Nii-öelda raskete ja "meelega" tehtud pattude puhul oli karistuseks surmanuhtlus (vt nt 2Ms 21:12–17 jt). Sest vaid patustaja veri võis lepitada üleastumise ja mõjutada rahva ja maa lepitust Jumalaga (vrd 4Ms 35:33). Lepitus puudus ka selliste "meelega" tehtud pattude osas, nagu Eeli koja preestrite oma (1Sm 3:14).

Lepituse vältimatuteks osadeks oli oma süü (patu) tunnistamine ja andestus.

Lepitus ohvriveres

Selle kõrval oli Iisraelis Jumala seatud korraldus, mille järgi teatud üleastumisi – nimetatud on erinevaid omandivastaseid süütegusid ja nendega seoses antud valevandeid (3Ms 5:21; 6:1jj) ja eelkõige teadvustamata, kogemata toimunud üleastumistega (3Ms 4:2; 5:17) – sai ja tuli lepitada asendava ohvriverega (vt eriti 3Ms). Taolise lepituse vahendiks oli alati (looma) veri. "Sest veri lepitab temas oleva hinge tõttu" (3Ms 17:11). Kui inimene nõnda Jumala ettekirjutuste järgi toimis, saavutas ta seeläbi lepituse vastavate, eelkõige tahtmatute üleastumiste eest (4Ms 15:22–29), nii et Jumal andestas oma rahvale või selle liikmele.

Süü tunnistamine ja ülekohtu hüvitamine

Lepituse vältimatuteks osadeks olid oma süü (patu) tunnistamine ja andestus, st süünõude õiguslik kehtetuks muutumine Jumala poolt. Tehtud ülekohut olematuks muuta ei saanud, kuid süünõude võis muuta andestamise läbi kehtetuks. Tooras esineb korduvalt mõte: "kui preester on tema eest lepitust teinud ta patu pärast, siis antakse temale andeks!" (3Ms 4:26 jt). Seejuures oli väga oluline tehtud ülekohtu hüvitamine. Nii on öeldud: "Ja mis ta pühadest asjadest on kõrvaldanud, selle ta peab tasuma ja lisama sellele veel viiendiku ning andma preestrile! Kui preester tema eest on lepitust toimetanud süüohvri jääraga, siis ta saab andeks" (3Ms 5:16) "... kõik selle, mille pärast ta on valet vandunud – ta peab tasuma täies ulatuses ja lisama sellele veel viiendiku! Ta tasugu oma süüohvri päeval omanikule" (3Ms 5:24).

Lepitus lähtub Jumalast

Vanas Testamendis lähtub patu ja süü lepitus alati Jumalast. Jumal võib patu tagajärjed tagasi pöörata (Mi 7:18j; Sk 3:4), need ära heita (Ps 103:12), ära pesta (Js 44:22; Ps 51:3), kinni katta (Ps 32:5; 85:3) või ise kanda; viimasel juhul tuleb kõige paremini esile tõsidus, millega Jumal pattu võtab, ja kannatus, mida patt põhjustab (3Ms 16; Js 53).

Kui inimestevaheliste suhete taastamiseks, lepituseks, oli vaja ülekohus heastada, vajadusel tasuda kas hüvitus või n-ö leppetrahvid, siis Jumalale polnud tegelikult võimalik midagi heastada. Tema on ju Looja. Inimene ise ei ole siia maailma midagi toonud. Kõik, mis tal on, on ta saanud Jumala käest. Kuidas võiks inimene Jumalale midagi hüvitada või mis leppetrahve saaks ta temale tasuda?

Ohvrite toomine 19 ohver

Paljudes religioonides on ohvrid mõistetavad kui jumalustele "meelehea" toomine, et neid enda suhtes armulikuks muuta. Kahtlemata etendasid sellised arusaamad oma osa ka Iisraeli usundi kujunemisel. Nii pole ka siin ohvrite toomise sügavam tähendus alati päris selge ja ilmselt ei saanud ka Vana Testamendi aegsed inimesed sellest ühtmoodi aru. Ajapikku süvenes arusaam, et Jumalale toodavad ohvrid ei ole mitte mingi hüvitis. Küll oli ohvri toomine Jumala poolt tunnustatud võimalus, mille peale Jumal andestas. Kõige selle juures oli oluline, et Jumal ise andis patustanud inimestele lepitusriitused. „Sest liha hing on veres, ja selle ma olen teile andnud altari jaoks lepituse toimetamiseks teie hingede eest; sest veri lepitab temas oleva hinge tõttu" (3Ms 17:11), st Jumal ise andis toodavatele ohvritele sellise tähenduse. Ohvrid ei olnud mingiteks hüvitisteks ega ka vahenditeks, millega inimesed oleksid saanud end ise lunastada, samuti ei olnud need armu põhjuseks, vaid need olid Jumala armu viljaks. Samas ei andnud Jumal ka mingit muud pattude andestuse võimalust kui üksnes vere valamise läbi (vt Hb 9:22). See oli arm, Jumala ärateenimatu heatahtlikkus, et ta tunnustas asendava vereohvri toomist. Nii püsis kogu Vana Testamendi aegne ohvriteenistus Jumala armutähise all.

Jumalale meelepärane ohver

Kuid siiski? Seoses ohvritega räägib Piibel põletusohvri "meeldivast lõhnast Issanda ees" (2Ms 29:25) või "Issandale" (3Ms 4:31). Viimati nimetatud kirjakohas on kontekstist näha, et see kõik on seotud lepitusega: "Ta võtku ära kõik rasv, nõnda nagu võetakse rasv tänuohvrist, ja preester süüdaku see altaril põlema meeldivaks lõhnaks Issandale! Kui preester nõnda on tema eest lepitust teinud, siis antakse temale andeks". Miks on Jumalal sellest hea meel? Inimestele meeldis ohvrilõhn, sest see oli piduliku söögi lõhn. Aga ega Jumal ole inimene? Arvan, et ohvrisuits kajastas inimese meeleparandust, see oli sümboliks Jumala poole tõusvatest palvetest (vrd Ps 141:2; Ilm 8:4), ning taevas on tõesti rõõm inimestest, kes meelt parandavad ja Jumala abiga lepingukohast elu elavad (vt Lk 15:10 jt). Toetudes Jumala poolt antud lubadusele, võib inimene teada, et Jumal on talle nüüd andestanud, lepitus on toimunud. Ta tohib kuuluda Jumala rahva hulka, võib kogeda Jumalaga osadust.

Lepitus ja andestus on vastava riitusega dokumenteeritud õiguslik akt.

Lepitus, andestus ja rituaal

Jumalatele ohvrite toomine on inimkonna väga vana tava. See kuulus juba vanimate usundite kultustalituste hulka. Ohvritega osutati jumalatele austust ning püüti nendega ühendusse astuda, et abi ja õnnistust saada, õnnetust vältida, lepitust leida, abi eest tänada. Küll tehti seda n-ö vabas vormis, küll olid selle kohta vastavad eeskirjad. Levinud oli ohvrite toomine preestrite kaasabil või vahendusel. Kui iisraeli rahvast sai Jumalaga lepingu rahvas, siis võeti kasutusele täpsed eeskirjad, kuidas lepitust toimetada. Kujunes välja rituaalne käitumine, kus vastava ettevalmistusega ja ametisse pühitsetud preestrid vahendasid eksinud inimest Jumala ees. Paljud senised usulised tavad ja rituaalid said ümber defineeritud.

Kui on õige eespool väljendatud mõte, et Jumalale toodavad ohvrid ei olnud mingi hüvitis tehtu eest, siis miks olid loomohvrid ja selline rituaalne käitumine lepitusel üldse vajalikud? Kas selline vereohvri alusel toimuv lepitus oli ikka kehtiv ja kas sellest piisas? Et see küsimus oli väga tõsine, nähtub vaga Iiobi tõdemusest: "Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi!" (Ii 14:4). Kahtlusi seoses ohvrite toomisega on näha ka Ps 40:7; 51:18, samuti Am 5:22. Või kuidas võis inimene kindel olla, et tema ohver, kas või osaliselt, pole tõlgendatav õelate ohvrina (Õp 15:8)? Millele toetus arusaam, et korrakohaselt toimunud ohvritoiming tagab lepituse ja andestuse?

Jumal arvestas ohvririituse järgimisega

Siin annab olulise mõttesuuna see, et andestuse tõlkevasteks kreeka keeles kasutati juriidilisi termineid – verbi άφίημι ja nimisõna afesis. St lepituse ja andestuse riituse puhul oli tegemist juriidilise toiminguga. Lepitus ja andestus oli õiguslik akt. See kõik toimus Jumalaga sõlmitud lepingu raames. Seega polnud tagatiseks mitte ohver iseenesest, vaid Jumala lepingus antud lubadus. Nii on mõistetav, miks Pühakirjas korduvalt rõhutatakse, et Jumal on õiglane (nt Ps 51:6), et ta peab kinni lepingust (nt 3Ms 26:45; 5Ms 7:9,12).

Nagu öeldud, ei olnud ohver Jumalale mingi hüvitis. Kuid ohvri toomine andis inimesele tunnetada, et tema väärtegudel on tagajärg, et inimese süü on tõsine asi. Jumala korraldusi tuleb võtta tõsiselt. Tegelikult peaks patu pärast surema tema. Patul on oma hind. Ühtlasi väljendas see inimese meeleparanduse tõsidust. Nii oli inimese patu andestus Jumala õiguslik otsus lepingukohase lepitustoimingu alusel.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et lepitus ja andestus on vastava riitusega dokumenteeritud õiguslik akt. Tehtud ülekohut olematuks muuta ei saa, kuid süünõude võib muuta andestuse läbi kehtetuks. Seejuures tunnustas Jumal, kes oli andestaja, juba varasemast tuttavaid rituaale ja riitusi, aga andis neile lepingus uue sisu tähenduse.