01/2015 
Tõnu Lehtsaar, Tartu Kolgata koguduse diakon
Mind on läbi aastate vaevanud teooria ja praktika, õpetuse ja elu vahekorra küsimus. Psühholoogina tean mitutkümmet isiksuseteooriat, kuid ma ei oska sageli vastata küsimusele, kes on see inimene, kellega ma räägin. Olen õppinud arvukalt nõustamis- ja juhtimisteooriaid, kuid tean, kui raske on inimest aidata või organisatsiooni juhtida. Kristlasena mõtlen Piibli juhistele koguduses ja isiklikus elus, kuid sageli ei suuda neid järgida.
Koguduse edendamiseks kulub ära igasugune teadmine, alates sellest, kuidas kirikuhoonet ehitada ja gruppi juhtida, kuni õpetusliku pädevuseni välja.
Ilmselt soovib iga kristlane, et koguduse elu võiks edeneda. Leian, et edendamiseks kulub ära igasugune teadmine, alates sellest, kuidas kirikuhoonet ehitada ja gruppi juhtida, kuni õpetusliku pädevuseni välja. Samas on need teadmised mõttekad vaid sedavõrd, kuivõrd need teenivad koguduse vaimulikku mõtet – olla Kristuse ihu.
Koguduse edendamise vallas olen muutunud ettevaatlikuks lõplikke lahendusi pakkuvate õpetuste ja soovituste suhtes. Kunagi, kui olin noortejuht, olid meie koguduses parasjagu rasked ajad. Mäletan vaimust võitute dessante meie kogudusse. Kõige raskem oli see, kui „aulised" külalised lõhkusid ära pühendumise ja usalduse kohaliku koguduse vastu, jättes lahkudes endast maha tunde, et siin tehtav on vaimulikult küündimatu või lausa vale.
See kogemus on kujundanud minus trotsi importõpetajate vastu, kes kuulutavad, kuidas on õige. Annan aru, et isiklik negatiivne kogemus teeb mind vahel põhjendamatult ettevaatlikuks. Samas on probleem laiem ja ei puuduta ainult vaimsust, vaid ka metoodilisi ja teoreetilisi vaatenurkasid koguduse tööle. Tinglikult võiks neid nimetada õige või hea koguduse õpetusteks. Sisult erinevatena on nendel üks sõnum – „õige kogudus on see, mis..."
Nimetan õige koguduse õpetusteks neid käsitlusi, mis absolutiseerivad mingi vahendi ja mis mõõdavad ja hindavad kohalikku kogudust selle vahendi alusel. Vahendi sisuks võib olla mingi kontseptsioon, printsiip, metoodika või tegevusvaldkond. Vahendi alusel määratletakse õige või tõeline kogudus, tehes seda vahel sõnaselgelt, vahel n-ö läbi lillede öeldes. Püüdsin enda jaoks seesuguseid õpetusi paika panna nende ajalises järgnevuses.
Mõned õige koguduse õpetused
Mäletan, kuidas 80ndate lõpus külastas Eestit initsiatiivgrupp, kes õpetas, et koguduse edu aluseks on väikegrupid. Grupidünaamika, grupi juhtimise metoodika ja grupile pühendumine said olulisteks märksõnadeks. Ka mina käisin nendel koolitustel. Aeg on näidanud, et gruppide kaudu ei sünni imet, see on vaid vahend.
Erinevate abimeetoditega ei maksa liialdada. Pigem üks asi korraga.
90ndate alguses ilmusid „uurimuskuulutajad". Nemad olid veendunud, et koguduse edendamiseks tuleb teha kogudustes sotsioloogilisi uurimusi. See on sügavalt piibellik tegevus, kuna juba Vanas Testamendis saadeti välja maakuulajad tõotatud maaga tutvuma. Õige kogudus teeb enne uuringu, kui midagi ette võtab. Kogudused, kus küsitlusi vm uuringuid pole läbi viidud, kobavad pimeduses ja sahmivad niisama.
Tasapisi asi vaibus, sest uurimistulemusi ei üldistatud kontseptsiooniks. See muide on kaasajal sotsioloogia ja pedagoogika üks hädasid, sest andmed iseenesest ei loo uut tegelikkust. Mõtleme kasvõi sellele, kui palju ja põhjalikult on uuritud Kirde-Eestit ja kogutud andmeid integratsiooni kohta. Elu pole kogu sellest klaperjahist suurt paremaks läinud.
Suureks laineks oli SWOT-analüüs. See on mudel, analüüsimaks organisatsiooni tugevusi, nõrkusi, võimalusi ja ohtusid. Seda hakati rakendama ka koguduses ja selle allstruktuurides. Sellealane kirjandus nägi sageli nimetatud mudelis koguduse edu alust.
Viimasel kümnendil on moes olnud strateegiline planeerimine. Paigas peavad olema visioon, missioon ja eesmärgid. Muidu oled nagu ulpiv laev merel. Väärtused peavad kajastuma eelarves. Kui prioriteetidele pole raha eraldatud, siis need pole prioriteedid. Tekkisid arengukavad, mille rakenduskavad on minu arvates vahel muutunud lausa haiglaseks mehaanikaks.
Loetelu võiks jätkata, kuna uusi ideid tuleb pidevalt juurde. Mõned nendest on vagamad, nagu näiteks andidepõhise juhtimise õpetus, teised on lihtsalt ilmalaanest laenatud, nagu näiteks lameda organisatsiooni mudel. Ega need mudelid ja mõtteviisid pole iseenesest halvad. Küsitavaks muudab neid pigem rakendusviis.
Probleemsed rakendusviisid
Rakendusviis võib puudutada nii õpetuse elluviimist kui ka sellele omistatavat tähendust. Üheks probleemiks on mudeli paratamatult vajalikuks kuulutamine. Antoine de Saint-Exupéry on väljendanud mõtet, et kui juhus leiab armastuse, siis armastus toob kaasa avarusetunde ja kõik korrastub selle avaruse ümber. Koguduse „juhtimisedendajad", kes on armunud oma kontseptsiooni, püüavad sageli kogudust oma armastuse järgi korrastada. Nii leiab täienduskoolitaja, et kui koguduse eelarves pole 20% koolitussummasid, siis kogudus ei arene. Juhtimiskursusest vaimustunu ei kujuta ühel hetkel ette, kuidas saab ilma DISC-analüüsita (see on üks isiksusetest) inimesi koguduses rakendada.
Teine probleem on oma õpetuse sakraliseerimine.
Kontseptsioonikuulutajal võivad olla usulised argumendid, võidakse rääkida lausa Jumala enda nimel – Jumal andis, Jumal ootab, Jumal pakub, Jumal tahab. Meile on lunastust pakutud DNA-gruppides, kogukonna teenimises, poliitikasse minekus ja mitteminekus. Kui sa õpetajaga kaasa ei lähe, siis oled otsekui Jumala-vastane.
Kolmas probleem on usk uue asja imettegevasse väesse. Võib tekkida arvamus, et kui me selle asja ära teeme või nõnda teeme, siis läheb heaks. Eriti vastuvõtlikud on sellele kogudused, mis vaimulikult kiduvad või kus töö lihtsalt ei lähe. Sellisel juhul võib saada meetod või kontseptsioon põgenemispaigaks.
Neljas probleem on võimalikud segadused koguduses. Kui näiteks koguduse loomuliku arengu uurimuse tulemused saavad pastorile tehtavate etteheidete aluseks, tekib küsimus, kas see uurimus ikka ehitab kogudust? Ilmselt on probleemid olemas ja põhjendatud. Kuid kas see kõik ehitab kogudust parimal viisil?
Viies probleem on tänamatus. Õige koguduse õpetusel on see eripära, et ta kipub olemasolevat alavääristama. Tekib tunne, et meil siin pole midagi, normaalsetes kogudustes tehakse teisiti. Olen palju näinud, kuidas me piltlikult öeldes istume rikkalikult kaetud laua ääres ja songime kahvliga ning nõuame, et miks pole marineeritud kirsse, kalamarja või hapukurki, mis teeksid laua tõeliselt pidulikuks. Toitev leib jääb tähelepanuta.
Mida teha, kuidas olla?
Me ei ela isoleeritud maailmas ja paratamatult mõjutavad suhtlemis-, juhtimis- ja õpetamisõpetused ka kogudust. Minu arvates on sümptomaatiline, et täna räägitakse coachingust (juhendamine) ja mentorlusest palju nii juhtide seas üldse kui ka kogudustes. Ilmselt seab aeg, milles elame, mingid üldised aktuaalsed raamid ja teemad. Mul on paar omapoolset mõtet, kuidas erinevate õpetuste, soovituste ja meetoditega ümber käia.
Ma arvan, et küsimus ei ole mudelites ja kontseptsioonides, vaid pigem nende rakendamise viisis. Kunagi tudengipõlves pidas meile loengut üks Moskva professor. Ta ütles, et praktiliste psühholoogiliste probleemide lahendamisel peame lähtuma inimesest ja olukorrast. Teooriatest on kasu vaid sedavõrd, kuivõrd need aitavad tegelikke probleeme lahendada. Arvan, et lähtuda tuleks koguduse tegelikust olukorrast, mitte metoodilistest unelmatest.
Aastaid tagasi ütles TÜ haldusdirektor Riho Illak, et ülikooli saab juhtida vaid see, kes ülikooli armastab. Arvan, et ka kogudust saab juhtida vaid see, kes kogudust armastab. Igasugune juhtimisalane, psühholoogiline jm väärtuslik oskusteave on vaid vahend armastuse käes. Jumaliku armastuse käes võivad ka inimlikud vahendid omandada jumaliku mõtte.
Julgen soovitada seda, et erinevate abimeetoditega ei maksa liialdada. Pigem üks asi korraga. Kui rakendame mingit ühte mudelit oma koguduse elu mõistmiseks või paremaks juhtimiseks, siis võiks selle juurde jääda. Kui muuta kogudus erinevate meetodite katselavaks, tekib segadus.
Koguduse edenemine sõltub siiski ennekõike usaldusest Jumala vastu, liikmete meeleparandusest, sageli sisemisest murdumisest ja puhastumisest, pühendumisest. Mulle meeldib mudelite kohta kasutada Korintose kirjas väljendatut, et „me võtame vangi Kristuse sõnakuulmisse kõik mõtted" (2Kr 10:5). See võiks käia ka õige koguduse õpetuste kohta.
