Vabadus vanglas ehk ühe lõputöö kirjutamisest

01/2015 18 sven joonatan
Sven-Joonatan Siibak, 3D kogudus

Aastad 2011–2014, mil ma õppisin Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas ajalugu, olid minu jaoks igati elumuutvad. Õppima asudes olid mul eluks omad plaanid, omad ideaalid, eesmärgid, mõtted ja soovid, mille poole püüelda. Kuid juba enne esimese semestri lõppu sain Jumalalt kutse asuda rajama kogudust ja elu sai hoopis teise suuna kui varem. Kolmanda õppeaasta septembris leidsin end fakti eest, et nüüd ongi viimane aasta käes ja tuleb asuda kirjutama siiani kaugelnäivat bakalaureusetööd. Küsisin endalt, mis see oleks, millest ma tahan kirjutada, mille kallal viitsiksin ööd ja päevad vaeva näha ning mis ei oleks vaid üks väikene avastusretk minu enda jaoks, vaid võiks endas kanda palju laiemat sõnumit.

Mida oleme täna meile antud vabaduses tegemas ja kui hästi oma igapäevaseid võimalusi evangeeliumi jagamiseks kasutame?

Uuri Eesti kristlikku ajalugu

Minus hakkas arenema mõte uurida mingit osa Eesti kristlikust ajaloost. Otsustasin, et vajalik oleks küsida nõu kelleltki, kellel on kogemusi ja teadmisi antud valdkonnas. Nii ma leidsingi end istumas Tartu Salemi koguduse pastoritoa diivanil, kõnelemas kirikuloolase Toivo Pilliga ja küsimas temalt, kuidas minu eelseisev uurimustöö võiks olla kuidagi kasuks ka meie koguduste liidu jaoks. Kas mul oleks ehk võimalik uurida midagi, mis annaks uut arusaamist sellest, kes me oleme ja kust oleme läbi tulnud.

Toivo viis mind kiiresti Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu arhiivi, mis asub Tartus seminarihoones. Seal näitas ta mulle dokumente, mis olid temani jõudnud vaid suvi varem ja on siiani süstemaatiliselt läbi uurimata. Nendest mulle ulatatud protokollidest saigi minu lõputöö alusmaterjal. Õppisin neid tundma kui oma viit sõrme ning lugesin neid üha uuesti ja uuesti, töötades süstemaatiliselt iga protokolli kallal.

EKB Liidu juhatus aastail 1955–1959

19 lipstok 70-1

Need dokumendid olid aastatel 1955–1959 tegutsenud Eesti Evangeeliumi Kristlaste-Baptistide Liidu pool-legaalse juhatuse protokollid. Ise kutsusid nad endid nõuandjateks vendadeks. Tollases riiklikuks korralduses oli kõrvaldatud igasugune kollegiaalne juhtimine, kuid Hruštšovi "sulaaeg" oli toonud teatud vabadusi ka koguduste töösse. Kuigi sarnaseid kohtumisi oli ka varasemalt olnud, polnud nendeks mingit luba, nüüd aga registreeritakse nõuandjate vendade kogu Eesti NSV Usukultusasjade Nõukogu voliniku juures. Töö, mida tehakse järgnevad neli aastat on vägagi olulise tähtsusega ning mõjutab tugevalt liidu arengut ja käekäiku. Antud vabadust ja võimalusi kasutatakse ära igal võimalikul moel, et Jumala sõna võiks levida Eestimaal ja kogudused kasvada.

Kellest aga koosnes see liidu juhatuse ülesandeid täitnud grupp? Esmalt kuulus sinna muidugi Johannes Lipstok, kes oli tol ajal liidu juht, tollase nimetusega vanempresbüter. Koos temaga töötasid kaheksa tuntud ja väga erineva vaimuliku taustaga juhti, kes tulid erinevatest usuliikumistest, mis meie maal toimunud võimu ja riigikorra muutudes olid sunnitud ühinema üheks liiduks. Nendeks meesteks olid Osvald Tärk, Robert Võsu, August Ruusna, Johannes Laks, Aleksander Sildos, Oskar Olvik, Paul Himma ja Joosep Leisberg. Need mehed olid valmis töötama ja vaeva nägema, et reaalsus, mis neid ümbritses, muutuks. Reaalsus, mis kuulutas, et Jumalat pole olemas, kogudused lõppevad ja kommunistlik kord püsib tuhandeid aastaid. Ometigi oli neil ka kõige raskematel hetkedel jõudu uskuda, et see nii ei ole, ja teha tööd tulevaste põlvkondade nimel.

Avar küsimustering

Kirjutades oma lõputööd, avastasin ma enda jaoks täiesti uue arusaama sellest, mis on olnud ja kuidas see nii otseselt meie kaasaega on mõjutanud. Imetlen neid juhte ja paljusid teisi vendi-õdesid tollasest ajast, kes olid valmis ennastsalgavalt vaeva nägema, palvetama ja uskuma, et muutus võiks tulla, et Kristus saaks jätkuvalt tegutseda.

Minu rõõmuks ei olnud protokollid seotud vaid ainult tüüpiliste juhatuse tööülesannetega. Vastupidi, nõuandjate vendade kogu tegeles väga laia ampluaasse kuuluvate juhtumitega. Naiste soengumoest tekkinud tülist kuni Valga kogudusehoone ehituseni välja. Kuid vahel sain ka lugeda sellest, kuidas üheskoos võeti hetk, et teetassi ääres tähistada kellegi sünnipäeva või seda, et vendluse töö oli kestnud juba teatud arvu aastaid. Põnevust pakkusid ka uudised välismaailmast, s.o raudse eesriide tagant. Needsamad kokkupuuted ja kuuldused pidid tol ajal mõjuma ühtpidi hämmastavatena, kuid teistpidi ka usku andvatena, et Jumal on elav Jumal ning Jeesuse kogudus ei ole mitte ligilähedalgi oma lõpule.

Vabamat perioodi kasutati innukalt

Kuid tegeleda tuli ka paljude probleemide ja muredega. Kogudus oli siiski tagakiusatud ja rõhutud. Kuigi ametlik ideoloogia kuulutas usuvabadust ja koguduste tagakiusamist üritati avalikkuses igati varjata, oli tegelikkus pisut teistsugune. Seda rahulikumat ja pisut vabamat perioodi nähti suure võimalusena, et ehitada uusi kogudusehooneid, rajada lausa uusi kogudusi (Narva EKB kogudus) ning et alustada teoloogiliste kaugõppekursustega, et koolitada peale uus põlvkond kogudusejuhte. Kui 1959. aasta lõpus nõuandjate vendade tegevus lõpetati ja algas tugev survestamisaeg, oli juba jõutud teha piisavalt tööd, et liidu kogudused võiksid üle elada saabuvad katsumisajad.

Uurimustöö oli isiklikult minu jaoks märgilise tähtsusega. Vaadates tagasi, avaneb meil võimalus mõista paremini meie oma kaasaega ja seda, kust oleme tulnud. Nähes neid raskusi ja väheseid võimalusi, mis ümbritsesid tollaseid kristlasti, tõstis minus pead küsimus, mida oleme meie täna meile antud vabaduse ajas tegemas ja kui hästi meie oma igapäevaseid võimalusi evangeeliumi jagamiseks kasutame?

Bakalaureusetööga „Eesti Evangeeliumi Kristlaste-Baptistide Liidu juhatuse tegevus aastatel 1955–1959" saab lähemalt tutvuda nii Kõrgema Usuteadusliku Seminari raamatukogus Tartus ja Tallinna Kalju Baptistikoguduse raamatukogus kui ka veebiaadressil: http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/43765