04/2015 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Ristija Johannes kuulutas ristimist Püha Vaimuga
Püha Vaim ei ole nagu mingi vedelik, mida saab valada.
„Pärast mind tuleb minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ma ei kõlba kummardudes lahti päästma. Mina ristin teid veega, aga tema ristib teid Püha Vaimuga" (Mk 1:7–8).
Nii kuulutas Ristija Johannes Kristuse tulekut ja Püha Vaimuga ristimist. Aga mida tähendab, et tema ristib Püha Vaimuga? Johannesel ju puudusid teadmised koguduse hilisematest Püha Vaimu kogemustest. Tema sai toetuda üksnes juutide Pühakirjale ja Jumala juhtimisele. Sellele toetus ju kogu Johannese kuulutus ja tegevus. Üheks keskseks toetuspunktiks oli talle ilmselt prohvet Joeli raamat. Lisaks hirmsale Issanda päevale (vt Jl 1:15; 2:1jj) on seal juttu ka Püha Vaimu väljavalamisest. „Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale. Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi. Ja neil päevil valan ma oma Vaimu ka sulaste ja teenijate peale" (Jl 3:1–2). Siin ei ole mõte selles, nagu oleks Püha Vaim nagu mingi vedelik, mida saab valada, vaid tegemist on piltliku väljendiga, mis iseloomustab toimuva ulatust. Taolise piltliku ütlusega on tegu ka Am 5:24: „Aga õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!" Joeli raamatu kui terviku mõte on: Jumal paneb maal kehtima oma õiguse. Ja selles on koht nii karmil karistusel kui ka Püha Vaimu elustaval jõul. Siin sobib meenutada ka prohvet Malaki kaudu antud Jumala sõnumit. Pärast karmi kohtukuulutust (vt Ml 3:19) pöördub Jumal nende poole, kes tema nime kardavad, ja lubab neile paranemist ning õiguse päikese tõusu (vt Ml 3:20j).
Kristus on tulnud, et anda armu ja kinkida süüdlasele elu, kus toimib Püha Vaim.
Prohvet Jesaja sõnum
Algkristlik pärimus toob esile Johannese tegevuse ja kuulutuse seose prohvet Jesaja kaudu antud sõnumiga (vt nt Mk 1:2j). Preestri pojana oli Johannes hästi kursis Pühakirjaga ja kahtlemata tundis ta Kristuses ära Issanda sulase, kellest prohvet Jesaja kirjutab. Nii võis ta oma kuulutuses pidada silmas ka esimest laulu Jumala sulasest:
„Vaata, see on mu sulane,
kellesse ma olen kiindunud,
mu valitu,
kellest mu hingel on hea meel.
Ma olen pannud oma Vaimu tema peale,
tema toob rahvaile õiguse ..." (Js 42:1jj).
Selles laulus on koos nii Püha Vaimu teema kui ka kohtumotiiv. Eriti kõnekad on siin kaks kohtupilti. Sama motiivi kahekordne esitus rõhutab selle prohveteeringu erilist tähtsust.
„Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki
ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära,
ta levitab ustavalt õigust" (Js 42:3).
Esimese pildi kohaselt on tunnistajad juba üle kuulatud. Asjaolud on igati selged. Otsuse väljakuulutamiseks annab kohtuteener kohtuniku kätte pillirookepi. Too võtab selle ja hakkab keppi painutama. Pilliroog ragiseb ja murdub. Veel hetk ja kohtunik heidab tükid eemale. Kohtuotsus on lõplik: kohtualune kaotab elu. Kuid just viimasel hetkel, enne kui pilliroog lõplikult katkeb, astub keegi vahele. Keegi, kellel on kõrgem volitus inimese saatuse üle otsustada. Tema on tulnud, et anda armu ja kinkida süüdlasele elu. Juba pragunenud pilliroogu ta ei murra katki.
Ka teine pilt on eelnevaga sarnane. Üksnes nüüd annab kohtuteener kohtunikule põleva õlilambi. Too võtab selle ja puhub leegi ära. Veel jääb suitsev taht näppude vahel kinni pigistada. Otsus on lõplik: kohtualune kaotab elu. Kuid just viimasel hetkel, kui taht veel suitseb, astub keegi vahele – keegi, kellel on kõrgem võim. Jumala erilisel sulasel on õigus sekkuda ja surmamõistetule armu anda, kinkida talle elu. Juba ainult suitsema jäänud tahti ta ei kustuta ära.
Kõrgema kohtuniku meelevald
Need kaks pilti ei tähenda uut kohtumenetlust, tunnistajate uut ülekuulamist ega süüaluse tegude ümberkvalifitseerimist. See kõik jääb oma kohale. Kõrgema kohtuniku õiguseks on anda armu, anda andeks. Js 53:9jj kohaselt kannab Jumala sulane ise teiste süüd ja teeb teised õigeks: „Temale anti haud õelate juurde, kurjategijate juurde, kui ta suri, kuigi ta ei olnud ülekohut teinud ega olnud pettust ta suus. [...] oma tarkusega teeb mu õiglane sulane paljusid õigeks, sest ta kannab nende patusüüd. [...] ta arvati üleastujate hulka; tema aga kandis paljude pattu ja seisis üleastujate eest."
Ristija Johannese arusaam kasvas 
Kas Johannes suutis Js 53 kuulutusest päriselt aru saada? Tema kahtlevad küsimused Jeesusele: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?" (vt Mt 11:2–6; Lk 7:18–23) näitavad pigem muud. Kuid ometi, usaldades Jumalalt saadud ülesannet, kuulutas Johannes, et see, kes tuleb pärast teda, on temast suurem ja hakkab ristima Püha Vaimuga. Alles pärast Jeesuse ristisurma ja surnuist ülestõusmist hakkas selle prohveteeringu tähendus tõeliselt avanema. Kristusel, Jumala sulasel, on õigus ristida Püha Vaimuga. See tähendab, et süüdlasele antakse armu ja talle kingitakse elu. Kuid see elu ei ole enam endine, vaid elu, kus toimib Püha Vaim. Selline mõte sobib hästi kokku ristimise senise tähendusega. Selle kohaselt tähendab ristimine õigussündmust, kus inimese jumalatule elule antakse õiguslik hinnang: sa oled süüdi. Seda tähendab ristimine kui matus. Ühtlasi on selles palve, et Jumal annaks armu. Ka Püha Vaimuga ristimine on õigussündmus. Üksnes matmise asemel antakse inimesele uus elu. Aastaid pärast Ristija Johannest kirjutab apostel Paulus: „Jumal on teinud elavaks ka teid, kes te olite surnud oma üleastumistes ja pattudes" (Ef 2:1). 1Jh 3:14 on öeldud: „Me teame, et oleme tulnud surmast ellu."
Võib aimata, kuidas, mõeldes Püha Vaimu muidu meile nii haaramatule tegevusele, kangastusid prohveti silme ees pildid elustavatest vetevoogudest, mis suvekuumuses kõrbevad väljad uuele elule äratavad. Sellist tuleviku väljavaadet kirjeldab nägemus: „Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab, sest veed keevad üles kõrbes ja ojad nõmmemaal. Kuumavirvendusest saab järv ja põuasest pinnast keevad veeallikad üles..." (Js 35:6jj).
See on uus elu! Kristus ristib Püha Vaimuga!
Lisaks eelnevale, kui Johannes nägi, kuidas suured hulgad tulid ja lasksid end Jordanis ristida, võis talle meenuda prohvet Hesekieli ilmutuslik kogemus sellest, kuidas kuivanud luud saavad elavaks (Hs 37:1jj). Selle ilmutuse lõpumõtteks on Jumala sõnum: „Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, need luud on kogu Iisraeli sugu. Vaata, nad ütlevad: Meie luud on kuivanud, meie lootus on kadunud, me oleme nagu ära lõigatud. Seepärast kuuluta prohvetlikult ja ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma avan teie hauad ja toon teid, oma rahva, teie haudadest välja ja viin teid Iisraeli maale. Ja te saate tunda, et mina olen Issand, kui ma avan teie hauad ja toon teid, oma rahva, teie haudadest välja. Ja ma annan teie sisse oma Vaimu, et te saaksite elavaks, ja ma asetan teid teie oma maale; ja te saate tunda, et mina, Issand, olen rääkinud ja teen seda, ütleb Issand"" (Hs 37:11–14).
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuulutades Püha Vaimuga ristimist, mõistis Johannes selle tähendust seotuna tema enda tegevusega. Johannes kutsus inimesi üles meelt parandama ja end ristida laskma. Ristitav tunnistas, et Jumalaga sõlmitud lepingu rikkuja on tema, Jumal on õige; ta tunnistas, et vastavalt Seadusele on ta ära teeninud karistuse. Seda kõike dokumenteeris ristimine kui matus. Aga sellega ei olnud kõik. Ristimine tähendas enda andmist kõrgema kohtuniku, Kristuse meelevalda, kellel on õigus anda meeleparandajale armu, taastada vahekord Jumalaga. Kristus ristib Püha Vaimuga, kes uuendab kogu inimese, liidab ta Jumala perekonnaga. See tähendab Elu, uut elu Jumala Vaimu väes. See tähendab elu Jumala igaveses kuningriigis.
