Vaimulik juht ja ordineerimine

06/2015
Toivo Pilli, Tartu Salemi baptistikoguduse pastor

EKB Liidu töötegijate päevadel Nuutsakul, 22.–23. mail, käsitleti vaimuliku juhtimise ja ordineerimise küsimusi. Mõtteid jagasid Jack Loo, Joosep Tammo, Leho Paldre ja Toivo Pilli.

Eesti vabakogudused on ordineerimisel võtnud eeskujuks suuremate kirikute praktika. Seda on põhjendatud koguduse tegevuse korrastatuse vajadusega. Uues Testamendis said juhtideks need, kellel olid vastavad vaimuannid. Kogudus tunnustas andide rakendamist eestpalvega, millega mõnikord kaasnes käte pealepanemine.

Apostel ütleb: „Me palume teid, vennad, tunnustada neid, kes teie seas tööd teevad..." (1Ts 5:12). Siin ei öelda, „keda ma olen määranud" või „keda teie olete valinud". Juhtimine algas tegelikust tööst, millele kogudus andis oma tunnustuse.


Uues Testamendis on juttu presbüteritest, piiskoppidest ja diakonitest, aga neid rolle ei mõisteta hierarhiliselt. Vabakogudused on seisukohal, et ordineerimine ei ole erilisse seisusesse tõstmine, vaid teenimisele läkitamine. Baptisti teoloog Nigel G. Wright on isegi väitnud, et iga kristlane on juba „ordineeritud" ristimises – igaühele on antud vaimuand, mida rakendada teenimistöös.

Apostlite tegude raamat ei huvitu tseremoonia üksikasjadest, vaid sellest, et kogudust ehitatakse üles. Mattias seatakse apostliks, aga käte pealepanemisest pole juttu (Ap 1:25–26). Sauluse ja Barnabase läkitamise juurde kuulub paastumine, palvetamine ja käte pealepanemine (Ap 13:2–3).
Vabakirikud on püüdnud juhinduda Uue Testamendi eeskujust. Inglise separatist Robert Browne rõhutas, et koguduses on vajalikud erinevad ametid: pastorid, õpetajad, vanemad, diakonid ja lesed. Käte pealepanemine ei ole aga nõutud, see on küll piibellik, aga „seda tehtagu lihtsalt, mitte liiga pidulikult". Hilisematele baptistidele oli väga oluline kutsumusteadlikkus: sisemine kutsumine Kristuse poolt ja väline kutsumine koguduse poolt. Vaimuliku ordineerimisel osalevad naaberkoguduste esindajad, andes kohaliku koguduse tunnustusele lisaks veelgi avarama toetuse.

Töötegijate päevadel jäid mõnedki küsimused ootama põhjalikumat piiblipõhist arutelu; näiteks leidsid kohalolijad, et diakonite roll on EKB kogudustes küllaltki hägune ja vajab selgitamist. Leho Paldre ettekanne Kolgata koguduse diakonitest ajaloolises perspektiivis teadvustas kohalolijatele, et koguduste arhiivides leidub rikkalikku materjali, mis võib ärgitada edasist vestlust vaimuliku juhtimistöö teemadel.