07-08/2015 
Urmas Saupõllu kokkuvõte oma KUSi lõputööst
Õppimine Seminaris ja selle lõpusirgel lõputöö kirjutamine oli kui rändamine ajas, milles leidsin end Jumala hoidmises, juhtimises ja kõnetustes. Lõputööle pühendusin terve viimase kooliaasta. Aega oli ja nautisin seda täiega. Oma juhendaja Peeter Roosimaaga koos veedetud aeg Uut Testamenti lahates oli äärmiselt rikastav. See andis juurde oskust näha Piibli tekste avaramalt ja samas detailsemalt.
Imed õpetavad meile usaldust Jeesuse suhtes, kes teadis algusest lõpuni, miks ta midagi tegi.
Lõputöö „Jeesus kui õpetaja" kirjutamise juures olid mulle olulised eelkõige kaks aspekti: teema aktuaalsus ja huvi antud valdkonna vastu.
Igapäevaselt olen tegev õpetamisega, sestap inspireeris mind Jeesuse õpetajalik lähenemine ja õpetamise meetodid – kuidas edastada õppematerjali, et see ka meelde jääks ja kuidas õpetada nii, et verbaalselt edastatud õpetus leiaks praktikas maksimaalse rakenduse. Seega soovisin lõputöös avastada eelkõige Jeesust õpetajana ja uurida tema õpetamismeetodeid, teadmiste edastamise meeldejäävat tehnikat ning näha selles rakenduslikku praktikat.
Lõputöö koosneb kolmest osast. Esimeses peatükis „Hariduslik keskkond Jeesuse ajal" annan ülevaate Jeesuse-aegsest eluolust, mis valgustab toonase aja sotsiaalset, poliitilist, kultuurilist ja hariduslikku tausta, kõike seda, mis võis mõjutada Jeesust tema hilisemas õpetamisprotsessis.
Teises peatükis „Jeesuse tegutsemine õpetajana" saame ülevaate Jeesuse erinevatest õpetamise vormidest, eeskujust ja praktilisest juhendamisest. Näeme Jeesuse erinevaid lähenemisi inimesi õpetades. Vaatluse alla tulid tema erinevad meetodid nagu mnemotehnika (võtted meeldejätmise hõlbustamiseks – toim), aforismid, allegooriad, kõnekäänud, näidislood, metafoorid ja tähendamissõnad. Lisaks erinevatele meetoditele kuulus lahutamatult Jeesuse õpetamise juurde ka tema poolt ette elatud elu.
Viimane peatükk kätkeb endas Jeesuse õpetamise eeskuju rakendamist Eestis.
Ajalooline taust ja Jeesuse lapsepõlv
Ajaloolised allikad ja arvutused lubavad järeldada, et Jeesus sündis ajavahemikus kaheksa kuni kuus aastat enne meie ajaarvamist. Tol ajal võimutses Iisraelis Rooma suurriik. Hariduslik keskkond jagunes laias laastus kaheks: tutvumine roomlaste kultuuriliste tõdemustega (hellenistlik maailmapilt) ja juutide ajalooliste traditsioonide järjepidevuse säilitamine ning arendamine (Toora teoreetiline ja praktiline omandamine). Antud teemat uurides oli põnev tõdeda, et Jeesus pidi valdama mitmeid keeli, mis on väljakutseks mitmetele tänapäevalgi.
Kuulutustöö on kõige selle keskpunkt, mida me oleme kutsutud tegema.
Jeesuse lapse- ja nooruspõlv möödus tõenäoliselt Naatsaretis. Joosep ja Maarja saatsid Jeesuse sünagoogi õppima viie- või kuueaastasena.
Puusepaameti sai ta selgeks isa kõrvalt õppides. Kuna selle ameti kandjaks tunnistati mees alles siis, kui tal olid olemas selleks vajalikud tööriistad, saame järeldada, et Jeesus pidi olema selles ametis iseseisev, töötama ilma Joosepita. Jeesuse meie eest varjatud aastad olid igal juhul täidetud tööga igapäevase leiva teenimisel.
Jeesuse tegutsemine õpetajana 
Vormiliselt õpetas Jeesus sarnaselt kirjatundjatele. Aja möödudes muutusid erinevused toonaste õpetajate ja Jeesuse õpetusliku suuna vahel järjest selgemaks. Jeesus elas Siinai lepingu all, nagu teisedki juudid, kuid samas kuulutas ette Uut lepingut, tervendas haigeid, äratas surnuid ja ajas välja inimesi vaevanud kurjad vaimud. Jeesus ei varjanud kellegi eest tõsiasja, et tema õpetus on Moosese Seadusest täiuslikum. Evangeelium on uus ja kõrgem Jumala eneseilmutuse vorm. Jeesuse kui Messia ülesandeks oli täiendada Siinai lepingus kõike seda, mis oli seal puudulik. Esimesed kristlased kinnitasid kindlustundega: „Sest kui esimene leping oleks olnud laitmatu, siis ei oleks otsitud kohta teisele" (Hb 8:7).
Jeesuse õpetamine oli midagi ennenägematut ja sensatsioonilist. Jõud ja kindlus, mis tema sõnadest kuulajaile vastu hoovas, neid haaras ja vaimustas, ei saanud johtuda inimlikust retoorikast ega vaimukusest, vaid võis olla üksnes jumaliku päritoluga. Seda võis seletada vaid ühel viisil: Jeesusel pidi olema meelevald. Tänu Jeesuse eeskujule avanes paljudele tema järgijaile-kuulajaile uus usuline ja kõlbeline maailm, mitte kui kauge ja saavutamatu ideaal, vaid kui reaalsus, mis avaldub Jeesuse õpetuse vastuvõtmises ja praktiseerimises.
Tervendamised ja imed
Üldiselt nähakse Jeesuse tervendamisimedes jumaliku meelevalla avaldumist, kuid enamikes tervendamisega seotud imetegudes on aga näha, et asjaosalistel on usk olemas juba enne, kui Jeesus nad terveks teeb (Mt 9:27jj; Lk 8:43jj). Tervenemist saab kõrvutada elektriga. Elektrijõud on olnud maailmas juba selle loomisest alates, aga see ei saanud inimeste kasuks teha ühtegi vägevat tegu enne, kui inimesed sellele võimaluse andsid. Jumala vägi on pidevalt olemas, kuid see ei avaldu enne, kui inimesed annavad sellele usu kaudu võimaluse. Seega saame öelda, et tervendamine ei kutsu usku esile, vaid eeldab seda. Usk pole see, mis tervendamise teostab, vaid pigem valmisolek tervenemiseks.
Imede kaudu saame olulise õppetüki Jeesusest kui isikust, kellele alluvad loodusjõud. Nende kaudu on võimalik näha Jeesuse sihipärast liikumist. Imed õpetavad meile usaldust Jeesuse suhtes, kes teadis algusest lõpuni, miks ta midagi tegi. Nõnda kasvatatakse meis kindlustunnet Jeesuse sõnumi suhtes, mida ta meile Uude lepingusse uskumiseks jättis.
Õpetamine praktika kaudu
Jüngrite väljasaatmisega praktikale viis Jeesus oma töö uuele tasandile. Praktika õppetunni sõnum on: kellele Issand annab ülesande, sellele annab ta ka jõu. Jeesus ei jätnud kuulutustööd sõltuvusse inimlikest arusaamadest või heaksarvamistest. Tema jüngrite jaoks oli see vastuvaidlematu käsk. Nõnda oli see tookord, samuti on see tänapäeval.
Evangelism ei ole meie vabatahtlik lisakohustus. Kuulutustöö on hoopis kõige selle keskpunkt, mida me oleme kutsutud tegema.
Jeesuse õpetus Meie Isa palvest
Meie Isa palve on esitatud Uues Testamendis nii Matteuse kui Luuka poolt. Need erinevad teineteisest raamide, mahu ja sõnastuse poolest. Matteuse evangeeliumis esineb Meie Isa palve Mäejutluse sees. Luuka evangeeliumis on see toodud esile aga vastusena jüngrite palvele: „Issand, õpeta meidki palvetama" (Lk 11:1). Matteuse ja Luuka pärimuste erinev sõnastus lubab arvata, et Meie Isa palve ei ole mõeldud ega antud kindlakujulise liturgilise vormelina, vaid tegemist on palve õpetamisega hingehoidlikul eesmärgil.
Koondit Jeesuse eeskujust kirjeldab hästi Johannese evangeeliumi kolmeteistkümnendas peatükis leitav sündmus, kus Jeesus ütleb: „Te hüüate mind „Õpetaja" ja „Issand", ja seda te ütlete õigesti, sest see ma olen. Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu, sest ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud" (Jh 13:13–15). Jeesus toonitab veel kord, et ta on olnud nende õpetaja, andnud neile eeskuju ja toonud esile teenimise olulisuse.
Lõputöös leitu annab aluse järeldada, et keskkond, milles me elame, kujundab meid. Sellest lähtuvalt muutuvad arusaamised elust kõnekaks just nende elementide kaudu, milles oleme üles kasvanud. Seega Jumala sõna õpetamine ja kuulutamine peaksid toimuma küll Jeesuse eeskujul, kuid tänapäeva kultuurilist konteksti arvesse võttes. Oluline on jagada sõnumit Jeesusest inimestele mõistetaval viisil. Jeesus tõi oma õpetuse, ütlemiste ja enese käitumise kaudu kaasa uue arusaama ja suhtumise kogu Siinai lepingusse. Veel enam, ta tõi esile Uue lepingu, milles on esiplaanil inimeste ettevalmistamine, elamaks Jumala riigis ja Jumala valitsuse all. Jumala riigi mõte haarab enesesse nii oleviku kui igaviku, mida Siinai leping ei võimaldanud. Jeesus soovib oma õpetuse kaudu tuua inimesed taas suhtesse Jumala ja kaasinimestega.
