Uus kogudus, vanad ideed

07-08.2016 21 valjamae
Kaarel Väljamäe kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Mina kaardistasin oma uurimustöös EKB Liidu seisukohalt uudsete koguduslike eluvormide arengut. Vaatluse all olid kaks koguduse algatust – Viimsi ja Kalamaja kogukonnad. Siin artiklis pööran tähelepanu neist viimasele.
Lugeja leiab artiklist terminid, nagu „missionaalne kogudus” ja „missionaalne kogukond”, mis on ehk võõrad. Paraku on nii, et mitmed mõisted tulevad praktilise tegevuse ja ka õppimise kaudu inglise keelest. Me ei pruugi ei uutest ega vanadest sõnadest ühtmoodi aru saada. Keele uurimine ja ühtse sõnavara loomine võiks olla misjoniteoloogia üks väljakutsetest ka meie seminaris, kuid minu töö seda ei taotlenud.
Minu eritähelepanu pälvis uue ja vana koguduse suhe, rajamise põhjuste, visiooni ja läkitusega seonduv, meeskonna kujunemine ja areng, koguduserajajaks olemine, rajamise käigus ettetulevad probleemid ja neist saadud õppetunnid.

Kogudus on ühiskonnas täiesti teistsuguse kultuuri esindaja, ilmaliku inimese jaoks justkui hääl „teisest maailmast”.

Kas uus on parem kui vana?
Jüngerliku eluviisi asemel on sageli traditsioon ja kultuurkristlus. Kui kogudus ei ole püsivas dialoogis Jumala sõnaga, siis on tulemuseks seisak. Kogudus muutub võõraks kultuuris, kus tegutseb.
Samas saab muutuste puudus olla mõnel puhul ka eeliseks. Kogudus on ühiskonnas täiesti teistsuguse kultuuri esindaja, ilmaliku inimese jaoks justkui hääl „teisest maailmast”. Mineviku hõng käib asja juurde ja ajalugu on mõne inimese jaoks argument iseenesest. Ka pühakoda on oma hea mõjuga.

Teekäija lugejat rõõmustab kindlasti see, et koguduste rajajad tunnustavad ka vanu kogudusi. Märgatakse, et paljude jaoks on just need kehastamas väärtusi, mis mõjuvad kutsuvana. Vana kogudus on ka mitmete uute kristlaste jaoks sobiv keskkond. Samuti on traditsiooniline kogudus usaldusväärne, tal on teatud ühiskondlik tunnustus. Väljakujunenud vormid, muudatuste aeglus ja ootamatuste vähesus mõjuvad turvaliselt. Uues koguduses inimesed vahelduvad kiiremini, vormides ollakse paindlikud ja esineb „loomingulist” ebamugavust.

Vastandumist uue ja vana koguduse vahel ei tohiks olla. Sageli ju eeldatakse, et uute koguduste rajamist põhjustavad konfliktid, trots vanade normide vastu või isiklik ambitsioon. Mina olen näinud, et tegemist on selgelt tajutud vajadusega kuulutada evangeeliumi ja jõuda nende inimesteni, kes ei astu üle traditsioonilise koguduse lävepaku. Ei eeldatagi, et vana kogudus peaks end loomuvastaselt muutma. Pigem on arusaam, et uute inimesteni jõudmiseks on vaja ka uusi koguduse vorme. Olemasolevad kogudused ei ole lihtsalt piisavad, et kõik inimesed ära mahuksid. Siin ei mõisteta teinekord niigi tühjade palvelate mahutavust füüsilises mõttes. Pigem on küsimus selles, kas evangeelium on eluline ja kogudus terve (eelkõige suhteid silmas pidades).

Kutsutud tegema jüngreid22 kogudus kodus
Kalamaja kogukondade rajamise tuumikuks olid kolm abielupaari. Seega ehitati kogudus üles juba toimivate sõprussuhete toel. Ühine visioon muutis suhtlemise veel lähedasemaks ning koguduse rajamine oli väga loomulik. Ka uued inimesed liituvad meelsamini isiklike kontaktide kaudu.

Missionaalne kogukond seab oma elu vajadusel radikaalselt ümber selleks, et olla missioonil seal, kus on vajadus evangeeliumi järele.

Tuumiku ehitamist ei saa kirjeldada nõnda, nagu tehakse organisatsioonis. Pigem on tegemist orgaanilise nähtusega. Seda on tajuda ka keelest, mida kogukond kasutab: „Tunneme, et see üksteist armastav tuumik hakkas iseenesest paljunema.”

Esile tõuseb ka see, et puudub üks selge juht. Ei peeta muidugi silmas seda, et juhtimist ei ole. Juhtimismudel on meeskondlik, mitte ühe pastori keskne. Kogudusel on nimelt kolm vanemat.
Jumal kingib visiooni, kutsumuse ja inimesed ning sedakaudu tuleb esile uus kogudus. Kalamaja kogukondade peamine väärtus on armastus. Lähedased suhted üksteisega ehitavad üles kogukonna teenimist: „Tahame olla armastav perekond, kelle iga liige on kutsutud tegema jüngreid, seal, kus ta on.”

Jüngerlik elustiil ei ole rajatud spontaansusele. Igapäevase elu keskel jüngrite tegemises pole juhuslikkust, vaid on kindlad elurütmid, mis aitavad koguduse missiooni ellu viia. Väikestes DNA-gruppides toimub ilmselt põhiline vaimulik kasv. Pühapäevased kogunemised suuremate gruppidena on nagu perekondlik pidupäev. „Kuni 15-liikmelistes gruppides sööme, ülistame, palvetame ja jagame lugusid, mis Jumal on nädala jooksul teinud.”
Meil on ristitud inimesi. On suudetud olla avatud koguduseks ega olda lihtsalt isekeskis oma koduses mugavas keskkonnas.
Iga väikest gruppi nimetatakse Kalamajas omaette koguduseks, mis tähendab, et koguduse toimimine peab olema väga lihtne ja ootus grupi jaoks on üsna kõrge. See on traditsiooniliste koguduste väikegruppidega võrreldes ilmselt kõige suurem erinevus.

Uus on äraunustatud vana
„Missionaalse koguduse enesemääratlus, elukorraldus ja tõeline eesmärk on olla Jumala missiooni esindajaks maailmas. Teisisõnu, missioon on koguduse tõeline, autentne ülesehitav printsiip. Kui kogudus on missioonil, siis on tegemist tõelise kogudusega. Kogudus ei ole pelgalt misjonitegevuse tulemus, kogudus on kohustatud ja määratud laiendama oma tegevust igal võimalikul viisil. Jumala tegevus liigub otseselt iga uskliku läbi ja igas usukogukonnas, kes järgib Jeesust.” Nii on öelnud missioloog Alan Hirsch.

Mis on missionaalne kogukond, millena saab koguduse mudeli mõttes kirjeldada ka Kalamaja kogukondi? Jeff Vanderstelt on toonud välja neli identiteeti, mis missionaalset kogukonda kirjeldavad ja loovad: perekond, saadikud, teenijad, jüngrid. 21 teek 2

Perekonnas jagatakse kõike: aega, raha, vahendeid, edu ja ebaedu, vajadusi, valu, võimalusi. Seal tuntakse teineteist väga hästi. See hõlmab tervet elu, ollakse kursis nii teiste tugevuste kui raskustega, millega võideldakse. Perekonna elu keskmeks on evangeelium ja selle loov ning muutev vägi kõigi jaoks ning elu kõigis väljendustes.

Elu missionaalses kogukonnas on midagi enamat kui väikegrupp või piiblitunniks kogunevad usklikud. Missionaalne kogukond seab oma elu vajadusel radikaalselt ümber selleks, et olla missioonil seal, kus on vajadus evangeeliumi järele. See tähendab isiklike päevaplaanide, ressursside ja nendega seotud otsuste tegemist suurema grupi huvides selleks, et jõuda evangeeliumiga inimesteni.

Neil Cole pakub järgneva definitsiooni. Missionaalne kogukond on vaimulik perekond, mida on vorminud evangeelium. Ta ei eksisteeri pelgalt iseenda pärast ja sisemiste vajaduste täitmiseks. Sellise kogukonna olemasolu sõltub täielikult ja teadlikult koguduse peast – Jeesusest Kristusest. Väikegrupp, kes koguneb ainult ühe kindla eesmärgi täitmiseks, võib jääda lühiajaliseks projektiks, mis ei ole terviklik. Grupp, mis koguneb ainult kogukondlikuks eluks, on samuti tasakaalust väljas. Jeesus Kristus on elumuutva liikumise n-ö sideaine, suuna-andja ja eluallikas.

On selge, et missionaalse kogukonna puhul pole tegemist ühekordse projektiga, vaid kõiki koguduse ja üksiku kristlase tegevusi hõlmava mõtte- ja eluviisiga. Missioon ei ole üks kogudusliku elu avaldus, vaid kogu elu kaasatus Jumala tegevusse maa peal.

Üleskutse toetada
Koguduste rajamine on oluline, aga õrn teema. Need, kes sellele rajale kutsutakse, kogevad palju rõõmu, aga ka rohkelt raskusi. Sageli mõistetakse neid valesti, kohatakse eelarvamusi, mis haiget teevad. Kindlasti tehakse ka ise mitmeid vigu. Uus kogudus on nagu noor inimene, kes alles avastab ja õpib, kuidas iseseisvalt elada ja tööd teha, ning kellele on toetuseks vaja vanade tarkust ja kannatlikkust. Ka minu artikkel pakub vaid puudulikku ülevaadet sellest, mida Jumal uute koguduste kaudu teeb. Kuid ma kutsun üles toetama, palvetama ja teineteist hoidma, olgu meie vaimulik kodu uus või vana.

Lõpetuseks tuletan meelde 1991. aasta EKB Liidu konverentsi, kus Joosep Tammo kutsus üles uusi kogudusi rajama. Ta ütles: „Usun, et see on Jumala tahe, luua uusi kogudusi” ning veel rõhutatult: „Kõige sügavamini tunnetame oma vaimulikku vastutust ja läkitust just uusi kogudusi luues.” Kaks aastat hiljem kordas ta sama mõtet öeldes, et kogudustel on ühiskonna ees võlg: „Me kipume takerduma oma koguduse „Siioni mäele””. Ta tõi esile, et võrreldes algkogudusega ollakse sageli pööratud sissepoole. „Kui kogudus muudetakse kindluseks, siis valitseb seal igavus ja kodusõjad, mitte misjonivaim.” Viimane tsitaat ei ole toodud selleks, et kohut mõista, vaid selleks, et hoomata meeleparanduse võimalust, mille üks mõõtmeid on alati ka suurem pühendumine evangeeliumi kuulutamisele.