11/2010 Andres Saumets, Tartu Annelinna koguduse pastor
Oktoobrikuu viimane päev on lääne kultuuriruumis mitmes mõttes tähendusrikas: protestantlikes kirikutes tähistatakse usupuhastuspüha, ent paljude inimeste, sealhulgas ka end kristlasteks tunnistavate inimeste jaoks seostub see päev ka halloween'iga – igati küsitava paganliku tausta ja kommetega õuduste peoga. Vürtsi lisab sellele veel alates 1924. aastast oktoobrikuu viimasel tööpäeval tähistatav rahvusvaheline säästupäev, millega pangad püüdsid toona majanduskriisis vaevlevatele inimestele säästmist õpetada, et neil oleks raskete päevade või vanaduse saabumisel mingeidki rahalisi reserve.
.Pangad hakkasid selle päeva tähistamiseks jagama inimestele kingitusena hoiupõrsaid, et õpetada ennekõike uutele põlvkondadele säästmise vajalikkust. Inimesed omakorda viisid selle päeva tähistamiseks oma hoiupõrsastes talletatud säästud loomulikult panka... Huvitaval kombel on usupuhastuspüha ja halloween'iga samal ajal tähistataval säästupäeval olemas ka oma kindel seos mõlema vaimse tähtpäevaga.
Paranda meelt ja säästa!
Usupuhastuspüha meenutab meile Martin Lutheri 95 teesi, millega Jumala Sõna uurimisele pühendunud teoloog astus otsustavalt vastu toonases kirikus laialt levinud väärpraktikatele. Indulgentside ehk patukustutuskirjade müümine põhines arusaamal, nagu oleks võimalik jagada inimestele mõningast leevendust patukaristusest, mida patustajal tuli kanda juba siin maa peal või siis puhastustules piineldes. Toonane kiriklik finantssüsteem, mis ei erinenud oluliselt pankade salakavalast laenupoliitikast, pakkus „püha kaupa" turustades lihtsameelsetele uskujatele võimalusi oma piinu mõõduka tasu eest leevendada. Eriti ärritas oma koguduseliikmete eest hoolt kandvat Lutherit inimeste seas levinud arusaam, et indulgents ise annab patud andeks ja säästab inimest kahetsusest ja meeleparandusest. „Igal kristlasel, kes tõeliselt kahetseb, on õigus täielikule vabanemisele karistusest ja süüst ka ilma indulgentsita," oli Lutheri sõnum. Ligi viis sajandit tagasi öeldud sõnad olid üleskutse veidi teistsugusele säästupäevale. Inimesed võisid säästa raha, mis muidu oleks kulunud kasutute indulgentside ostmiseks, kuid selle eest pidid nad muutma oma elu. „See umbrohi, et kanooniline karistus muudetakse karistuseks, mida tuleb kanda puhastustules, on ilmselt külvatud ajal, mil piiskopid kõvasti magasid," kritiseeris Luther. Tema reformipüüdlused lõppesid viimaks suurima kirikulõhega. Liiga erinevad olid rooma kiriku juhtide ja reformimeelsete teoloogide põhiarusaamad kiriku ja Pühakirja autoriteedist ning lunastusest. Ühtedele oli see ennekõike sajanditepikkuse traditsiooni ja selle tõlgendamise küsimus, teistele aga arusaam Jumala Sõnast.
Vastandid nii vormilt kui sisult
Protestantlik usupuhastuspüha ja paganlikust keldi kultuurist võrsunud halloween langevad küll samale päevale, kuid raske on leida sisuliselt vastuolulisemaid tähtpäevi. Eestis on usupuhastuspüha tähistatud juba sajandeid, järjest rohkem kommertsialiseeruva halloween'i „maaletoojateks" ja „jutlustajateks" on ennekõike nutikad ärimehed, kes selle püha juurde kuuluva kaubaga head sissetulekut teenivad. Üks püha on seotud usuga, teine ebausuga. Ühe püha tuumaks on piibelliku, jumaliku sõna tõstmine kõrgemale inimlikust traditsioonist, teise puhul võidutseb inimlik traditsioon piibelliku sõna üle. Laskumata siinkohal põhjalikumalt halloween'i tähistamise tagamaadele, võib tõdeda, et halloween ühendab endas mitmeid ettekujutusi, mis on vastuolus kristlike väärtustega. Kui paganlike keltide juures oli tegemist veel reaalse hirmuga kohata surnuid, kes ööpimeduses tahtsid elavate üle võimu saada, siis tänapäeval on see ennekõike inimeste soov saada õuduste ja hirmu kaudu veidi närvikõdi ja lõbu, mis nii kristlikust kui pedagoogilisest vaatenurgast on täielik mõttetus.
Kus on meie juured?
Usupuhastuspüha meenutab meile meie kristlikke, halloween aga paganlikke juuri. Usupuhastuspüha teadvustab meile, et õnne ja hingerahu, päästest rääkimata, ei saa osta raha eest. Sajandite eest nõuti kirikut rikastavate indulgentside kõrvaldamist. Halloween'i ajal aga võib lõbujanus inimene säästumõtted mõneks ajaks kõrvale heita ja oma rahakoti raudu kerge südamega lõdvemaks lasta, et osta oma üksluisesse ellu vahelduseks veidi närvikõdi.
Usupuhastuspüha näitab ühemõtteliselt, kust on leitavad tõeline vabadus, püsiv rahu ja sisemine valgus. Õuduste peol ei ole selliste väärtuste jaoks ruumi. Selle fookuses on pimedus ja salapära, millesse on ennast rüütanud igipõline hirm tundmatute saatusejõudude ja surma ees. Usupuhastuspühal seevastu võidutseb elu surma üle, meie mõtted on suunatud tagasipöördumisele tõe allika ja mõtestatud elu juurde koos Jumalaga, halloween aga tõukab inimvaimu uutele eksirännakutele ja hingelisele mahajäetusele.
Tühi rist või tühi kõrvits?
See kõlab paradoksaalselt, kuid ühel pühal suuname oma pilgu tühjale ristile, mis näitlikustab lunastust surnuist ülestõusnud Jeesuse Kristuse kaudu – teisel suuname pilgu tühjale kõrvitsale, mille sisu on „eemaldatud" ja milles peituv küünal valgustab tontlikult tühje silmaauke. Usupuhastuspüha võib tunduda vanamoodsana, aga selle sisu on aktuaalne ka praegu. Erinevad meeleparandusharjutused ja palverännakud, vagad teod ning kombed kuuluvad ka tänapäeval kristlaste seas leviva praktilise usupärimuse juurde, millest loodetakse leida andestust ja õnnistust ilma tõelise meeleparanduseta. Meie igapäevane usk vajab ka täna puhastamist nendest jäänukitest ja vesikasvudest, mis takistavad kandmast tõelist Vaimu vilja. Halloween seevastu on oma kommertslikult vormilt küll moodne püha, kuid tegelikkuses oma aja juba ära elanud.
Kui ununeb tegelik sisu
Paraku on mõlemal pühal ka midagi ühist – nende vana tähendus on peaaegu unustusse vajunud või ei huvita enam inimesi. Halloween'i kui keldi mütoloogias surnute jumalale pühendatud peo puhul ei olegi see halb. Nüüd on selle püha keskmes meelelahutus, isegi kui see võib võtta äärmusliku ja kohati lausa vägivalda ülistava kuju. Ja kui halloween'i tegelik tähendus ununeb, siis on inimestel sellest hoolimata lõbus. Usupuhastuspüha keskmes on aga iga inimese jaoks leitav tõde ja pääste. Kui selle püha tähendust enam ei tunta, siis ei ole usklikel, kelle konfessioonilised juured on reformatsiooniajas, ennast enam õigus ka evangeelseteks kristlasteks nimetada. Usupuhastuspüha keskmes on Pühakirja tõde ning see, missuguse pildi me endale Jumalast loome ja missugune on Jumal tegelikult. Kas selle Jumala sümboliks on tühi rist või tühi kõrvits? Usupuhastuspüha tuletab meelde, et me ei saa andestust mitte rahalise ohvri ega mingite meeleparandusharjutuste, vaid siira, südamest tuleva kahetsuse kaudu, millele Jumal vastab. Ta vastab meile, lastes muutuda meie südametel. Meie elust kaob vihkamine, isekus ja ebaõiglased teod. Elu asemele, mis keerleb üksnes omaenese isekate vajaduste ümber, astub elu, mis on täis kaastunnet ja huvi teiste vastu. Ja kui me siiski oma elus komistame ja ebaõnnestume, tohime pöörduda oma taevase Isa poole otse, ilma kiriklike vahendajateta, ning paluda temalt andestust Jeesuse Kristuse nimel. Need isiklikud kohtumised Elu Issandaga kingivad meile rahu ja sisemist täitumist ka siis, kui meie väline eluolu hetkel kõige parem pole.
Tegelik usupuhastuspüha ei ole mõeldud üksnes protestantidele – see puudutab kõiki kristlasi ja esitab väljakutse, võtta isiklik seisukoht oma suhte osas Jumalaga. On ju kristlaseks olemise eesmärgiks õppida Jumalat tundma selliselt, nagu ta on meile leitav ja tunnetatav Jeesuses Kristuses, ja minna lootusrikkalt vastu tulevikule, mis koos Jumalaga on igal ajahetkel tõeliselt elamisväärne.
Andres Saumets, Tartu Annelinna koguduse pastor
