01/2017 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
Antiik-Kreeka kuningas Hiera olevat luuletaja Simonideselt küsinud: „Kes on Jumal?” Simonides palunud endale mõtlemiseks 8 päeva, siis veel 14 ja seejärel veel 4 nädalat. Lõpuks muutunud kuningas rahutuks. Luuletaja vastanud: „Mida enam ma mõtlen selle üle, kes Jumal on, seda enam mu keel kangestub. Mõistusega ma teda haarata ei suuda.“
Samasugust ebalevust näitavad ka eestlaste hulgas läbiviidud sotsioloogilised uurimused. Väitega, et isikuline Jumal on olemas, nõustub täielikult 9%, pigem on nõus 19%. Samas sellega, et on olemas mingi kõrgem vägi, elujõud või energia, mis mõjutab inimesi ja kõike maailmas toimuvat, nõustub täielikult 20% ja on pigem nõus 46%. Kristlaseks peab end 49% ja usu poole kalduvaks 35% inimestest. (EKNi religioonisotsioloogiline uuring „Elust, usust ja usuelust, 2015“)
Ometi laulame ühiselt Eesti hümni:
Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!
Juudi filosoof Martin Buber on öelnud: „Jumal on kõige koormatum sõna. Ükski teine sõna pole nii määritud, nii pihuks ja põrmuks tehtud. Kust leida sellele sarnast sõna, et kõrgeimat tähistada? Kui ma leiaksin puhtaima, kõlavaima mõiste filosoofide sügavaimast varakambrist, siis suudaksin ma sellega edasi anda vaid suvalist kujutlust, mitte aga selle kohalolu, keda ma silmas pean, keda inimpõlved on austanud ja alandanud. Muidugi nad joonistavad karikatuure ja kirjutavad nende alla „Jumal“, nad mõrvavad üksteist ja ütlevad – „Jumala nimel!“. Aga kui kõik hullumeelsus ja pettus kaob ja seistakse siiski Jumala ees kõige üksildasemas pimeduses, kas siis mitte tema ei kuule neid?”
Ülesanne – mõista elava Jumala väge, suurust ja au – seisab iga põlvkonna, rahva ja üksikisiku ees. Uue aasta teele asumisel on hea meelde tuletada 10 käsus öeldut: „Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees. Sa ei tohi kummardada ega neid teenida…“ (2Ms 20:4–5). Jumal ütleb Moosesele: „Ma olen see, kes ma olen!“ (2Ms 3:14). Paulus lisab: „... kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha“ (1Tm 6:16).
Miks me tegeleme Jumala olemasolu küsimusega?
Suurem osa inimkonnast usub Jumalasse või kõrgemasse reaalsusse. Nii räägitakse ka kaasajal inimesest kui religioossest olendist. Isegi kui ta Jumalat eitab, on selles eituseski mingi usuline mõõde.
Aristoteles püüdis Looja olemasolu ka mõistusega tõestada. Tema arutluskäigud võttis üle keskaja suurim teoloog Thomas Aquinost: „Maailmas on igal asjal põhjus või liikumapanev jõud. Kui minna põhjuste ahelas lõpuni, peaks olema ka kõige esimene n-ö põhjuste põhjus. See on Looja. Tavaliselt küsitakse, aga mis või kes oli enne Loojat? Võiks vastu küsida: loetledes arve, alustad sa numbrist 1, aga mis on enne ühte? Sa vastaksid 0. Nii on ka selles loos.”
Kogu loodut iseloomustab otstarbekus, ilu ja kord. Tahtmatult jõuame mõttele, et selle korrastatuse ja harmoonia taga on jumalik „ehitusmeister“.
Rida filosoofe ja teolooge on Jumala olemuse üle mõtiskledes öelnud: see, et üleüldse eksisteerib kõrgeima ja täiusliku olendi idee, kõneleb, et sellisele ideele peaks vastama ka mingi kõrgeim reaalsus. Sellist mõttekäiku nimetatakse ontoloogiliseks jumalatõestuseks.
Prantsuse füüsik ja matemaatik Blaise Pascal (1623–1662) tegeles tõenäosusteooria ning 17. saj moes olnud õnnemängude ja kihlvedudega. Ta pani tähele, et oli inimesi, kes püüdsid oma panuseid põhjendada isegi siis, kui tõenäosus oli 1:99. Kui aga esitati küsimus: „Kas Jumal on olemas ja kas me võime seoses temaga ka mingeid lootusi omada, siis tegid nad, nagu see ei läheks neile üldse korda.”
Pascal provotseeris oma kaasaegseid järgmise kihlveoga:
A: Kas Jumal on või ei ole, seda pole võimalik kindlalt otsustada. Oled sa sellega nõus?
B: Olen nõus.
A: Niisiis võime jätta selle küsimuse kõrvale.
B: Ei, ma usun sellest hoolimata Jumalasse.
A: Aga kas sa saad millessegi uskuda, mida sa ei saa tõestada? Mina usun, et Jumalat pole.
B: Aga kuidas sa saad seda uskuda, kui ka sina ei saa seda tõestada?
A: Nii me edasi ei jõua. Ma ütlesin ju kohe, et sellele küsimusele ei saa vastata.
B: Olen nõus. Seepärast panen ette teistsuguse lähenemise. Veame kihla!
A: Kuidas kihla vedada?
B: See on ainult mäng, aga tagajärgedega mäng, mäng kuristiku äärel! – Ma vean kihla, et Jumal on olemas.
A: Hästi, mina vean kihla, et Jumalat pole olemas! Ja mida ma saan, kui ei võida?
B: Mitte midagi!
A: Mitte midagi?
B: Jaa, nimelt, kui sa võidad, on sul küll õigus: Jumalat pole olemas. Aga tegelikult oled sa kaotanud. Kui Jumalat ei ole, on meie elu mõttetu ja tühi.
A: Ja kui sina võidad?
B: Siis on mul topeltvõit: Mul oli õigus – Jumal on olemas! Koos sellega on inimeste ja ka minu jaoks olemas õnn ja tulevik. Kuid see kehtib ka sinu kohta. Niisiis võitsid koos minuga.
A: Saan aru. Aga me ei ole ikka veel edasi jõudnud. Kas Jumal tegelikult on olemas, on sama ebakindel kui enne.
B: Ja ja ei. See on ju algusest peale selge, et sa pead otsustama ja otsustel on tagajärjed.
A: Ja sa arvad, et ma peaks sellepärast otsustama Jumalasse uskumise kasuks?
B: Jah, kindlasti. Mõtle järele: sa pead valima kahe vastuse vahel, mis teineteist välistavad, mis on aga sama tõenäosusega õiged. Ühel vastusel on head tagajärjed, teisel kohutavad. Kuidas sa saad veel viivitada?
A: Aga kui ma seejuures eksin?
B: Siis ei ole sa midagi kaotanud. Muidugi, sa uskusid illusiooni. Aga teisel juhul, kui sa poleks seda valikut teinud, poleks see sind ka õnnelikuks teinud.
A: Sa mõtled niisiis, et ma peaksin Jumalasse uskuma.
B: Ei, sa ei pea midagi. Aga see on sinu ainus võimalus.
Viimne selgus Jumala küsimuses ei tulnud Pascalile siiski mitte filosoofiliste arutluste, vaid ilmutuse kaudu. Ta kirjutab: „ Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal, Jaakobi Jumal, mitte filosoofide ja õpetlaste Jumal. Kindlus, tunded, rõõm, rahu. Jeesuse Kristuse Jumal.” Hiljem lisab ta: „On mitte ainult võimatu, vaid ka kasutu tunda Jumalat ilma Kristuseta.”
Piibli sõnumit Jumalast kokku võttes võiksime defineerida: „Jumal on isikuline Vaim, täiuslik headus, kes oma pühas armastuses kõik on loonud, alles hoiab ja juhib” (Osvald Tärk. Jumal. Tallinn: Logos, 1995, lk 8).
Loodusteadused ja kristlik usk
„Alguses lõi Jumal taeva ja maa“ (1Ms 1:1). Ta tegi seda oma sõna läbi. „Sest tema ütles, ja nõnda see sai, tema käskis, ja see tuli esile“ (Ps 33:9). „Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav“ (Hb 11:3).
Inimlik soov õppida maailma tundma ei piirdu ainult sooviga teada algpõhjust, vaid ka seda, milline on maailma ülesehitus. See on loodusteaduste eesmärk. Alates 16. saj on teoloogia ja teaduse suhe täis pingeid ja konflikte. Teadmiste kasvuga tekkis optimism, nagu oleks vaid aja küsimus, millal inimene paljastab kõik saladused. Paljudele tundus, et Jumalat pole enam vaja. Mateeria näis igavese, maailmaruum piiritu ja aeg lõpmatuna. Jumala omadused, nagu kõikvõimsus, igavikulisus ja kõiketeadmine, kanti üle loodusele. Kujunes ilmalik religioossus, mille eesmärk oli Looja asendamine loodusfilosoofiliste spekulatsioonidega. Selle ajastu kohta, mis paljude peas tänini jätkub, võiks öelda koos apostel Paulusega: „Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks ja on kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutistega“ (Rm 1:21–23).
20. saj arengud näitasidki, et selline looduse käsitlus on ekslik. Tänu Albert Einsteini relatiivsusteooriale sai selgeks, et ruum ja aeg pole absoluutsed suurused. Werner Heisenbergi ja Nils Bohri uuringud näitasid, kuivõrd ebakindlad ja inimestest endist sõltuvad olid senised loodusteaduslikud seletused. Tulemuseks on palju suurem vabadus ühildada loodusteadust ja usku Jumalasse.
Elav usk Loojasse
Enamus inimesi arvab, et mingi kõrgem jõud on olemas, kuid praktiliselt elatakse, nagu sõltuks kõik loodusseadustest, meie oma tööst ja ettevõtmistest. Usk Jumalasse ei ole siiski ainult teoreetiline, vaid väga praktiline: „Sest Kristuses Jeesuses … (maksab) usk, mis on tegev armastuse läbi“ (Gl 5:6). Just selline usk on kristliku elu ja tsivilisatsiooni aluseks.
Küsimused:
Mis kõneleb selle kasuks, et Jumal on olemas?
Millised tähelepanekud loodusest on mulle Jumalast kõnelnud?
Mida me taotleme, kui püüame loodusteaduslikke teooriaid viia kooskõlla loomislooga?
Soovitatav kirjandus: Piibli õpetus Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu kogudustes. Tallinn 1998, lk 12–13.
