Jüngriks olemine IV

04/2017 12 gruusias erki
Erki Tamm ja Joosep Tammo misjoniorganisatsiooni Kingfisher materjalide põhjal

TAASTATUD KUNST

Mis juhtuks siis, kui oleks võimalik teha seda, mida Jeesus tegi? Kui saaks Jeesuse kombel mõjutada maailma kodust sadade kilomeetrite kaugusele minemata? Kui saaks võtta grupi „õppimata ja lihtsaid mehi” ja valmistada nad ette maailma muutma? Kui saaks kolme aastaga luua jüngrite tegijate liikumise, nagu Jeesus seda tegi?
Jeesus selgitab: „kes iganes usub” temasse, teeb neidsamu tegusid, mida tema tegi. Lisades, et tema jüngrid teevad isegi „suuremaid tegusid” (Jh 14:12).

Kaotatud kunst

Ühel eri põlvkondadest pastorite kokkusaamisel pidime tunnistama, et kristlaseks olemist pole meil jüngriks olemise kaudu olnud tavaks lahti mõtestada. Ajal, kui institutsionaalne kristlus Lääne ühiskonnas, sealhulgas Eestis, elujõudu kaotab, otsivad paljud usklikud orgaanilist suhet Jeesusega – kristluse alusepanijaga. Ollakse väsinud abstraktsetest käsitlustest. Kogudused küsivad: miks maailma parim sõnum ei leia nende kaudu teed inimeste juurde?

Mõtleme järele

Võib olla mitmeid põhjuseid, miks kristlased ja terved kogudused on kaotanud elu- ja kasvujõu:
Usu kaotamine kristluse unikaalsusesse. Arvatakse, et Jumala juurde juhivad lõpuks kõik religioonid, olles lihtsalt erinevad teerajad.
Individualismis levib arusaam, et igaüks elagu oma tões. Teise inimese väärtustesse, ja eriti tema religioossesse maailmavaatesse, sekkumist ei peeta sobilikuks.
Meile ei ole praktiliselt õpetatud, kuidas kedagi jüngerdada. Meile meeldiks, kui kõik inimesed oleksid kristlased, aga kuidas see peaks juhtuma?
Me tunneme end kristlastena liiga mugavalt. Me järgime Jeesust selle pärast, mis me temalt saame.
Selle tulemusena:
miljonid inimesed elavad ja surevad, kuulmata Isast, kes neid tingimusteta armastab;
paljud inimesed elavad tohutus valus ja elu mõtte puudumises;
kogudused ei kasva;
kogukonnad ei muutu.
Samal ajal on lugu Jumala armastusest maailma vastu nii unikaalsena avaldatud Jeesuse isiku kaudu. Just selle järele januneb maailm. Kristlased on seda isiklikult kogenud – neil on see, mida vaja.

Jeesuse strateegia

Jeesusel oli lühike ajaperiood, et valmistada ette inimesed maailmamuutva liikumise jaoks. Ta valis selleks jüngerdamise. Ta kõneles kümmekond korda suurtel koosolekutel, aga põhilise aja pühendas ta 12 jüngrile. Ja need läksid peale nelipüha sündmusi välja ning „täitsid Jeruusalemma” Jeesuse õpetusega (Ap 5:28). Nad rajasid paljunevaid kogudusi ja varustasid paljunevaid jüngreid (Ap 9:31). Neid süüdistati rahutuste tekitamises maailmas (Ap 17:6). Paarikümne aasta pärast teatas Paulus Roomast, et „evangeelium kannab vilja ja kasvab kogu maailmas” (Kl 1:6).

Jeesuse ümber liikunud inimesed viisid hea sõnumi Rooma impeeriumi igasse nurka. Kas me suudame midagi tõhusamat ette kujutada? Jeesus pühendas peaaegu kogu oma tähelepanu vaid kaheteistkümne mehe jüngerdamiseks, keskendudes eriliselt neljale neist. Tulemused räägivad iseenda eest. Meiegi peame järele mõtlema, kui palju aega pühendada suurtele koosolekutele ja kui palju mõne inimese jüngerdamisele?

Kes on jünger?

Jünger on kellegi järgija, pooldaja või õpilane. Seda mõistet tunti juba Vanas Testamendis, kus nii nimetati neid, kes Jumalat tunnistasid ja tema seadustest kinni pidasid. Meile tuntud „jüngri” tähendus kasvab välja Jeesuse kaheteistkümnest õpilasest. Nad mitte ainult ei pooldanud, vaid ka järgisid tema õpetust. Jüngriks võis olla ka salaja. Paljud jüngrid jätsid Jeesuse hiljem maha. Juudas Iskariot reetis oma õpetaja. Uus Testament tunneb ka Ristija Johannese jüngreid. Variserid pidasid end Moosese jüngreiks. Ilmalikus kõnepruugis räägitakse kunsti, mammona, pimeduse ja teaduse jüngritest. Loomulikult tuleb küsida: Kes siis meie oleme?

Küsimusi:
Mille poolest erineb tänane kristlane Jeesuse jüngrist?
Kas aktiivne koguduse liige on ühtlasi alati Jeesuse jünger?
Kas Jeesuse jünger saaks olla ka salaja?
Mida tähendab kedagi jüngerdada?