Jüngriks olemine VIII

09/2017 13 erki lugu
Erki Tamm ja Joosep Tammo misjoniorganisatsiooni Kingfisher materjalide põhjal
MINU LUGU

Sain Jumala lapseks, kui olin 7aastane. Kellegi kodus toimunud vaimuliku koosoleku järel tundsin suurt soovi anda oma elu Jumalale. Palvetasime koos isa ja emaga, et Jumal annaks mu patud (olin neist juba teadlik) andeks ja võtaks mind oma lapseks. Just nii, nagu kirjutatakse evangeeliumis (Jh 1:12jj). Teismelisena sain koos sõbraga ristitud ja koguduse liikmeks. Isa oli pastor. Osalemine koguduse tegevuses oli lapsest peale loomulik elu osa. Tegime noortega bändi. Mängisin bassi. Piiblilugemisega olin tagasihoidlik. Loomulikult palvetasin. Eriti raskustes. Koguduses tunnistasin aeg-ajalt. Koolis teati ka, et olen usklik, aga jutuks see eriti ei tulnud.

Minu käest küsiti küsimusi Jumala, minu usu kohta. Uju või upu – tunnista või salga!

MILLAL SAI MINUST JEESUSE JÄRGIJA?

Minu uuestisünd toimus poisikesena palutud palve peale – selles olen kindel. Püha Vaim oli elustanud mu vaimu ja andestus avanud suhteukse Jumalaga (Rm 3:22–24). Mul oli veendumus, et olen Jumala laps (Rm 8:16). Kodunt eemal viibitud tehnikumiaastad kasvatasid mind iseseisvas usus. Tekkis palju sisulisi jutuajamisi. Teiste küsimused ja eluolukorrad panid mind Jumalat isiklikumalt otsima. Mitu koolivenda andsid sel ajal oma elu Jumalale. Käisime koos ühikatubades, palvetasime, õppisime Piiblit, külastasime kogudusi. Nüüd jagasime teiste koolikaaslastega juba julgemalt oma elust koos Jumalaga.

Just neil aastatel sai minust Jeesuse järgija. Juba 15aastasena juhtis Püha Vaim mind olukordadesse, kus pidin vastutust võtma Jeesuse järgijana. Ühtki teist usklikku koolis polnud. Minu käest küsiti küsimusi Jumala, minu usu kohta. Uju või upu – tunnista või salga! Pidin hakkama vastutama noorte usklike kasvamise pärast. See pani palvetama. Kui keegi sai Jumala lapseks, rõõmustasime täiega. Kogesime, et Jumal kasutab meid. See julgustas veel rohkem Jeesusest tunnistama.

Küsisime oma ühikatoa koosolekutel ikka: „Kas täna tahab keegi oma elu Jumalale anda?” Ühel päeval oli meiega paar tüdrukut, kes ei tundnud veel Jumalat. Kui olime õhtul juba magama heitnud, koputas keegi uksele. Ühele neist polnud kuuldu veel rahu andnud.

Jagan oma lugu, et mõistaksid – jüngriks olemine pole vaid teoloogiline mõiste või 2000 aastat tagasi elanud kaheteistkümne mehe privileeg. Sinu suhe Jumalaga võib olla niisama lähedane ja loomulik nagu Jeesusel ja jüngritel. Uuestisünni ime läbi saab suhteuks avatud, kuid vastutuse võtmisega saab sinust jünger, tema õpilane kesk seiklusrikast elu.

UUESTISÜND

„Uuestisünniga” tähistab Uus Testament sündmust, mille läbi Jumal loob inimese vaimulikus mõttes oma lapseks, andes talle osa igavesest elust. Enne seda kuulub ta kaduvuse maailma. Nikodeemosele ütles Jeesus: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.” Nii nagu inimene ei saa ise midagi teha siia maailma sündimiseks, nii ei saa ta ka uude maailma sündimiseks teha midagi muud, kui usus Jumala poolt pakutud uus elu vastu võtta. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse” (Jh 1:12). Nii on uus elu Jumala and.

See, mis toimub uuestisünnis, on lähedalt seotud ristimisega. Me ei õpeta, nagu mõned ajaloolised kirikud, et ristimine ise on uuestisünni akt. Ristimine on uuestisünni pesemine, selle tunnistamine ja sügavam läbielamine, mida Kristus meie eest ja meis on teinud. Laps on sündinud ja Jumal hoolitseb ta eest. Uuestisünd, nagu ristiminegi, on ühekordne sündmus, millele võib järgneda korduvaid vaimulikke elamusi, mis kinnitavad ja kasvatavad meie usku. Uuestisündinu võib usust ära eksida, aga ka jälle tagasi pöörduda (Jk 5:19). On loomulik, et Jumala lapsed igatsevad perekonna, s.o koguduse osadust. Koguduse ülesanne on neid toita Jumala sõna piimaga, s.o kristliku sõnumi põhitõdedega (1Kr 3:2), et nad kasvaksid täisealisteks (Ef 4:13).

Jeesus räägib ka uuestisünni laiemast tähendusest: „Tõesti, ma ütlen teile, kes olete mulle järgnenud, uuestisündimises, kui Inimese Poeg istub oma kirkuse troonile, istute ka teie kaheteistkümnele troonile Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle kohut mõistma” (Mt 19:28). Siin kõneldakse uuest maailmaajastust, kus inimkond koos kogu looduga on jõudnud eesmärgile, omandades jumaliku puhtuse, korra ja ilu. Selles perspektiivis võivad uuestisündinud tänada Jumalat, kes meid „... on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis, kes meid on ... asetanud oma armsa Poja kuningriiki” (Kl 1:12j).