10/2017 
Panainti Posmatši kokkuvõte oma KUSi lõputööst
Olen sündinud Eestis, olen moldovlane, kellest 18aastaselt sai eestlane. Kasvasin üles erinevates kogukondades. Kodus rääkisime rumeenia keelt, koolis vene keeles ja sõpradega, kes elasid meie majas, rääkisin eesti keelt. Kasvasin kristlikus kodus, 15aastaselt sain kristlaseks. Enne, kui asusin usuteadust õppima, lõpetasin Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli.
Meil on rohkem seda, mis meid liidab, kui seda, mis meid lahutab.
Minu lõputöö teemaks Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris oli „Eesti EKB Liidu eesti- ja venekeelsete koguduste koostöö võimalustest”. Töö koosneb kolmest peatükist: 1) Ülevaade Eesti kristlikust ajaloost, 2) Lõimumise olukord ja probleemid Eesti ühiskonnas ning 3) EKB koguduste lõimumise minevik, olevik ja tulevik intervjuude põhjal.
Eesti kristlikust ajaloost
Töö esimeses osas annan lühiülevaate Eestimaa kristlikust ajaloost: kuidas jõudis ristiusk siinsetele aladele, kuidas mõjutas seda maad reformatsioon, kuidas tekkisid esimesed vabakogudused, esimesed baptistikogudused ja esimesed venekeelsed vabakogudused.
Omal ajal tulid paljud venelased Tallinna, kus vajati nii lihttöölisi kui ka spetsialiste. Nende seas oli ka usklikke, kellel oli igatsus emakeelse kogudusetöö järele. Koostöö eesti koguduste ja vene gruppide vahel sündis algusest peale. Eesti usklikud, kes oskasid vene keelt, aitasid ruumide leidmisel, jutlustamisega jne. Ka pärastpoole, kui vene kogudustel olid juba oma töötegijad, säilisid head suhted eesti vaimulike juhtidega, nagu näiteks Johannes Togi, Arpad Arderi, Ruudi Leinuse ja teistega.
Vahel võib jääda mulje, nagu oleks vene kogudused ühel ja eesti kogudused teisel pool ning kumbki tegeleks oma asjaga. Kuid see on liiga kitsas vaade. Jumala kuningriik on palju avaram, kui me arvata oskame. On anekdoote, et taevas räägitakse eesti keelt, mis olla nii raske, et seda peab õppima terve igaviku (sama olen kuulnud rumeenia keele kohta). Kuid taevas on kindlasti armastuse keel ja seda peaksime praktiseerima juba siinses elus.
Mõnikord on päris raske panna koostööle kaht erinevat rahvust. Siin võib leida palju vabandusi. Kuid iga kristlane peab otsustama, kumb on talle tähtsam kodakondsus, kas ajutine maine või igavene taevane. Siin maal peame õppima austama teisi rahvusi ja mitte suhtuma nendesse nagu välismaalastesse. Kristlased tunnevad ühte Taevaisa, kellel on lapsi kõigist rahvastest.
Ka vene keelt kõnelevad inimesed peavad suhtuma eesti rahvasse austusega, sest sellel maal on hea elada, ja olles sellel maal, peame palvetama selle maa ja rahva heaolu eest (Jr 29:7).
Lõimumine
Kuna kogudused ei ela isolatsioonis, vaid on seotud kogukonnaga laiemalt, siis olen töö teoreetilises osas käsitlenud lõimumise olukorda ja probleeme Eesti ühiskonnas. Statistikaameti andmete põhjal kirjeldan Eesti rahvastiku koosseisu muutumist viimastel sajanditel.
Eestis on palju rahvusi (2011. aasta rahvaloenduse andmetel 192), kuigi seda esmapilgul ei pruugi märgata. Näiteks oli minu gümnaasiumi klassis ukrainlasi, venelasi, valgevenelasi, grusiine ja mitmeid teisi. Kes me sellised siis oleme? Minu isiklik vastus on, et ma ei tea praeguseni täpselt oma rahvust, kuna mind on mõjutanud nii palju kultuure.
Tänases Eestis on mitu põlvkonda vene keelt kõnelevaid inimesi. Esimene põlvkond on need, kes tulid siia mujalt, minu perekonna näitel on need minu vanemad. Mina olen siis teine põlvkond ja Eesti riigi poolt olen passi järgi eestlane, tahate uskuda või mitte.
Lõimumise teema on aktuaalne terves ühiskonnas. Eri rahvuste olukorda mõjutavad sotsiaalsed protsessid ja riigivõim. Töö teoreetilises osas käsitlen lõimumise erinevaid staadiume. Samuti vaatlen seda, mis soodustab ja mis võib pidurdada lõimumist.
Laste jaoks on lõimumine enamasti lihtsam. On juhtumeid, kus vene keelt kõnelev laps õpib ühe suvega eesti keele nii selgeks, et saab suhelda kõigis ettetulevates olukordades. Mida vanemaks inimene aga saab, seda raskem on tal sulanduda uude keskkonda. Inimestena on meil mitmed mehhanismid võõras ümbruses ellujäämiseks: me oskame keskkonda assimileeruda, õppida uusi keeli, kohaneda teiste kultuuridega, kujundada uusi traditsioone. Tervishoidu õppinud inimesena on minu jaoks iseenesestmõistetav, et kuigi meil on iseärasusi, hingame siiski kõik sama õhku, vajame toitu, armastame magada ja teeme mitmeid toiminguid, mis on ühised kõikidele.
Tavaliselt peavad suhetesse panustama ikka kaks poolt. Kui all on kuristik, saab silda ehitada kahelt kaldalt korraga. Üks nendest, keda oma uurimistöö käigus intervjueerisin, andis huvitava mõtte, et usalduse sild peab olema nii tugev, et ta kannatab välja ka tõe raskuse.
Koguduste lõimumine intervjuude põhjal 
Töös uurisin lõimumist EKB Liidu kogudustes vaimulike töötegijatega tehtud intervjuude põhjal. Selleks külastasin eesti- ja venekeelsete koguduste koostööga lähedalt seotud inimesi: EKB Liidu presidente, pastoreid, vene regiooni vanempastoreid. Osa intervjuudest toimus eesti ja teine osa vene keeles. Küsitlesin ühtteist pastorit, vanuses 29 kuni 65 aastat. Kuus neist on eesti koguduste ja viis vene koguduste karjased.
Kristlased võivad ehitada neid teiste inimestega ühendavaid sildu, mis peavad olema nii tugevad, et kannatavad välja tõe raskuse.
Peamised küsimused, mida seal esitasin, olid järgmised. Milline on olnud eesti- ja venekeelsete kristlaste koostöö kogudustes ja liidus minevikus? Milline on olukord praegu ja milliseid koostöövõimalusi tasuks kaaluda tulevikus? Samuti küsisin, kas EKB Liidu eesti- ja venekeelsetel kogudustel on erinevusi teoloogias, ning palusin välja tuua erinevusi sisserändajate eri põlvkondade vahel.
Intervjuusid on võimalik lugeda originaalkeeltes töö lisadest. Töös kasutatud tsitaadid on tõlgitud eesti keelde.
Rääkides vene koguduste juhtidega, selgus, et palju sõltub ka kohalikust demograafilisest olukorrast. Eestis on suuri linnu, kus EKB Liidu eestikeelseid kogudusi ei ole, näiteks Narva. Ja on kohti, kus venekeelseid kogudusi võiks olla rohkem. Üks intervjueeritav väitis, et näiteks Tallinnas peaks olema rohkem vene keelt kõnelevaid kogudusi kui üks.
Teised intervjueeritavad ütlesid, et potentsiaal, mida oleks võimalik rakendada eesti ja vene keelt kõnelevate koguduste ühistöös, on suurem ja seda tuleks arendada. Hetkel teenin mina kaasa Tartu Kolgata koguduses, venekeelses osakonnas. Siin õpime ka koostööd ja palju teisi asju, mis tuleb sellega kaasa.
Venekeelsetest kogudustest rääkides tuleb meeles pidada, et tegelikult koosneb nende liikmeskond paljudest eri rahvustest ja keeltest. Intervjueeritavatelt kuulsin palju huvitavaid fakte, mis rikastavad teadmisi sellest, kuidas erinevaid rahvaid, kellel on erinevad kultuurid ja erinevad traditsioonid, liidab kristlus. Ilmnes, et meie vendluses on eri rahvused suhtunud üksteisesse alati lugupidavalt, kuid koostöö on olnud enamasti siiski formaalne, näiteks kirikupühade puhul ühise teenistuse korraldamine. Paremaks lõimumiseks tuleks leida rohkem sisulisi koostöövorme.
Suuri teoloogilisi lahknevusi eesti- ja venekeelsete koguduste vahel ei ole. Silma torkab peamiselt jumalateenistuste läbiviimise kord. Erinevusi kohtab aga juhtimisstiilides. Samuti toodi esile, et erinevusi põhjustab erinev meediaruum, seda ka venekeelsete koguduste siseselt.
Eestis on mitmeid piirkondi, kus on vähe vene keelt kõnelevaid elanikke, kuid on ka neid regioone, kus on vähe eesti keelt kõnelevaid inimesi. On olemas ka neid kohti, kus eesti- ja venekeelsete inimeste osakaal on peaaegu võrdne. Seega on vaja õppida tegema koostööd sellisel kujul, mis on võimalik ja viljakas vastavas piirkonnas. Koostöö on pingutus, sest siis on vaja õppida tundma uusi inimesi ja leida sobivaid meetmeid. Näiteks mõned kogudused on leidnud võimaluse pidada kakskeelseid teenistusi, kasutades sünkroontõlget.
Meil on rohkem seda, mis meid liidab, kui seda, mis meid lahutab. Olen seda märganud eriti ka oma seminariõpingute ajal. Aidaku Jumal selle peale vaadata ja teha koostööd vennalikus armastuses, Jumala armastuses.
Panainti Posmatši diplomitöö on kättesaadav kodulehel www.kus.tartu.ee vilistlaste 2017 loetelu all.
